Erik Kosenkranius

Oli aasta 1989, kui ma Eesti Pôllumajanduse Akadeemia metsandusteaduskonda astusin – kindla sooviga omandada metsamajandaja eriala ja kuskil maapiirkonnas tulevikus tööd leida.

Mäletan, et vastuvôtuvestlusel küsis Andres Kiviste, hilisem meie kursuse juhendaja, kas pealinnast tulnud poisil ikka ettekujutust erialast on. Ega vast väga olnudki, aga vastu mind siiski vôeti.

Üliôpilase elu oli nagu igas teises ülikoolis. Loengud, praktikumid, sessid ja ühiskondlikud ettevôtmised. Kes ikka soovis, sai omandada nii asjakohased teadmised kui luua endale laia sotsiaalse vôrgustiku. Ôppetöö oli minu mäletamist mööda üsna tasakaalus – seda nii arvestades reaal- ja humanitaarainete mahtu kui ka  iseseisva töö ja loengute proportsiooni. Kindlasti oli suur väärtus, et ülikool toetas iseseisvat môtlemist, pakkus alternatiivseid arusaami olulistest küsimustest ja kohustas vastutama. Viimane tâhendas eelkôige tähtajaks korrektselt vormistatud ja kvaliteetse sisuga projektide ja kursusetööde esitamist. Ôppejõududest olid mulle eeskujuks eelkôige Artur Nilson, Ivar Etverk, Hardi Tullus, Paavo Kaimre, Andres Kiviste, Mart Vaus ja Henn Korjus. Kôik tugevad isiksused, pôhjalike teadmistega oma erialast ja samas avatud persoonid.

Ülikool võimaldas juba tollal rahvusvaheliselt suhelda. See on vaieldamatult suur väärtus. Metsaüliõpilaste seltsiga käisime Soomes ja Prantsusmaal. Kord ônnestus isegi osa suvepraktikast Inglismaal teha. Tekkisid kontaktid ja teadmised, mis on aidanud tänaseni.

Metsainseneri diplomi sain kätte 1993. aastal pärast kohustusliku diplomitöö kaitsmist. Minu arust oli see ôpingute kôrghetk ja  esimene tuleproov oma seisukohti avalikult esitada ja pôhjendada. Oskus, mida iga isik, kes töötab akadeemilist haridust nôudval kohal, peab valdama. Tartust lahkudes  konkureerisin edukalt Helsingi ülikooli stipendiumile ja hiljem Nikolai Küttise stipendiumile, mis vôimaldasid mul oma üliôpilaselu paar aastat Soomes pikendada. Oma Eesti haridust ei tulnud seal kordagi häbeneda. Hea teadmiste baas ja oskus iseseisvalt ôppida olid eelduseks uues keskkonnas edukalt toime tulla.

See kehtib ka edasise tööelu kohta. Tôöraamatus on kirjas sellised töökohad ja ametid, nagu Metsanduse Infokeskuse infojuht, RMK metsandusdirektor ja arendusdirektor, sotsiaalministeeriumi arendusjuht, keskkonnaministeeriumi metsamajanduse osakonna juhataja ja viimasena Euroopa Riigimetsade Majandamise Assotsiatsiooni (EUSTAFOR) tegevjuht Brüsselis.

Ligi 20 aastat tagasi noore sisseastuja peas olnud soov on täitunud osaliselt – saan töötada metsanduses, kuid siiski mitte maal. See on olnud aga vaba valiku küsimus. Minu ülikool on mulle selle valikuvabaduse andnud ja tänud talle selle eest!

 

Erik Kosenkranius