Meelis Virma

Inimese silmaring põhineb teadmistel ja mida suurem on see ring, seda pikemalt puutub see kokku teadmatusega. (Anaximenes)

 

Keskkooli lõpetasin Sindis, mille geograafiliseks eripäraks on asumine Pärnu jõe ja Kõrsa raba vahel. Koolitee viis iga päev üle Pärnu-Paide maantee ja mõtisklused eriala valikul piirdusid seetõttu teede, jõgede ja rabadega.

1. septembril 1987 sai minu uueks eluasemeks Betton. I kursus sai mööndusteta lõpetatud ja seejärel oli võimalik Vene kroonus uhkelt ette kanda, et tsiviilelus õpin akadeemias. Polkovnikule ei öelnud nimi ‘Sangaste’ rukis muidugi mitte midagi. Komandöride meelehärmiks jäi teenistus kavandatust poole lühemaks, sest otsustati, et tudengeid vajatakse perestroika jätkamiseks koolis rohkem kui kasarmus.

Aasta jooksul paljusõnaliselt ülistatud kasu tegevteenistusest ilmnes kohe, kui taas koolitükke tegema asusin. Esimesel kursusel oli enamikule meist geodeesia olemus suhteliselt hämaraks jäänud, kuid nüüd tuli kiirkorras järgi teha suvine praktika. Kameraaltöödel oli tublisti abi Saksamaal rakettide lennu planeerimisel pähe kulutatud teadmistest.

Aeg möödus,  ladinakeelsed taime- ja bakterinimetused vaheldusid väetiste ja külvikordadega, segunedes füüsika, keemia ja teoreetilise mehaanikaga. Ajaloo- ja majanduskursusi tuli uuesti läbida igal aastal. Kateedritest said õppetoolid, mis alustasid muutumist instituutideks, lootus EPA kunagi lõpetada kadus igaveseks. Sellest kõigest ei lasknud end aga sugugi häirida unetu koolivend, keda ikka ja jälle oli kuulda öises ühikakoridoris akordionil lustakaid palu esitamas!

Kui III kursus läbi, oli taas aeg tõsisemateks muutusteks. Uuendusena oli võimalik spetsialiseeruda maaehitusele, keskkonnakaitsele või jätkata maaparandusega. Lisaboonuseks oli süsteemi 4 + 2 kehtima hakkamine, mis tähendas, et viisaastak tuli teha nelja aastaga ja oluline oli hakata teadmistele lisaks ka punkte korjama. Vähemalt 160 pidi neid lõpetamiseks kokku saama. Sisuliselt tähendas spetsialiseerumine endisele 5-aastasele õppekavale täiendavate erialaainete õppimist ja seetõttu oli tegemist väga progressiivse asjaga.

Peatselt muidugi selgus, et nelja aastaga ei jõua ja nii lõpetasin maaparanduse rakendusinsenerina 1992. aasta hilissügisel. Kuna teadmisi ümbritseva ringi ümbermõõt oli suurenenud ja Pärnu EPT, mille stipendiaadina kooli tulin, oli tegevuse lõpetanud, otsustasin õpinguid jätkata ning 1994. aasta kevadeks oli EPMÜ värske veemajandusinseneri jaoks teist korda läbi saanud. Möödunud kaks aastat olid aga jällegi kokkupuutejoont teadmatusega pikendanud ning huvi valdkonna mõistmise vastu jätkus.

1993 alustasin inseneritööd AS-is Kobras ja seetõttu statsionaarne õpe enam hästi ei sobinud. Magistrantuuri alustasin juba kaugõppes. Töö Kobrases vastas täismahus õpitule. Kolmandat korda sai EPMÜ magistrina läbi 1998. aasta kevadel.

Aastatuhande vahetudes algas minu tegevus AS-is K&H. Tööde spetsiifika mõnevõrra muutus, kuid pigem oli see õpitu rakendusaala laiendamine. Tööd muutusid mahukamaks ja kestvuselt pikemaks, sest Eestis tulid välisfinantseeringute abil tegemisele suured infrastruktuuri projektid.

K&H-s tegutsen projekteeriva insenerina praeguseni. Vanadele tuttavatele, kes vahel aru pärivad, olen aga andnud üsna lakoonilise vastuse: «Eks ma ikka sellega tegelen, mida EPA-s õpetati!»     

Insenerieriala paremaid omadusi on asjaolu, et loodusseadused kehtivad, sõltumata riigikorrast ja kokkuleppest tellijaga. Ja ka niisama paadiga mööda jõgesid rännates on hea teada, miks liivases jõesängis jõkke langenud puu läheduses on vesi sügavam.

 

Meelis Viirma,

AS K&H projektijuht-projekteerija