Loomaarstiõpe on üheastmeline, kestab kuus aastat ning annab magistrikraadile vastava kvalifikatsiooni.
Mida õpivad tudengid?
Kuueaastane õpe jaguneb kolmeks etapiks.
Esimestel aastatel õpivad tudengid veterinaarmeditsiini alusteadusi, terve looma ehitust ja funktsioone ning ka loomakasvatuse põhitõdesid.
Veterinaarmeditsiini alusteadusteks on mitmed bioloogiaharud, nagu zooloogia, botaanika, geneetika ja rakubioloogia, aga ka keemia, biofüüsika, mikrobioloogia, viroloogia ja parasitoloogia.
Teise aasta kevadsemestril tehakse algust haigusprotsesside tundmaõppimisega loomorganismis ehk patoloogilise anatoomia ja -füsioloogiaga., mis juhatab sisse loomaarstiõppe teise etapi. Prekliinilised ained annavad üliõpilasele teadmisi haige looma organismis toimuvatest protsessidest, samuti esmaseid oskusi nende avastamiseks.
Loomaarstiõppe teises etapis tehakse sissejuhatus veterinaarse rahvatervishoiu temaatikasse ja pööratakse tähelepanu looma ja inimese tervise seostele.
Kolmas etapp ehk kliiniline õpe annab tudengitele põhjalikke teadmisi loomaliikide (k.a. linnud ja kalad) olulisematest haigustest ning oskusi nende diagnoosimiseks, raviks ja ennetamiseks. Praktilist õpet saavad tudengid maaülikooli loomakliinikus.
Kolmandas etapis saavad üliõpilased ka põhjalikke teadmisi veterinaarsest rahvatervishoiust, riiklikust veterinaarjärelevalvesüsteemist ning veterinaarsest seadusandlusest.
Kuuendal õppeaastal, loomarstiõppe kolmandas etapis, võib üliõpilane valida süvendatud õppe järgmiste suundade vahel:
1. Produktiivloomade meditsiin (E1) keskendub veiste, sigade ja väikemäletsejaliste karjatervisele
2. Hobuse meditsiin (E2) pühendub hobuste haiguste diagnostikale ja ravile;
3. Väikeloomameditsiin (E3) käsitleb põhjalikumalt väikeloomahaigusi;
4. Toiduhügieen (E4) põhirõhuga toiduohutusel, toidujärelevalvel ja inimtervisel.
NB! Veterinaarmeditsiini saab õppida ainult täiskoormusega.
Lõpetajad leiavad tööd:
- loomaarstina suur- või väikelooma meditsiini valdkonnas;
- riigiteenistuses, näiteks põllumajandusministeeriumi toidu- ja veterinaarosakonnas;
- veterinaar- ja toiduametis ning ravimiametis, veterinaar- ja toidulaboratooriumis;
- ravimite tootmise ja turustamisega tegelevates ettevõtetes;
- loomakasvatusega seonduvate toodete turustuseettevõtteis, näiteks söödafirmades;
- EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis.
Loomaarstide ülesanne on tagada loomade tervis ja heaolu – hoolt ja ravi vajavad nii lemmik-, produktiiv- kui metsloomad.
Mis iseloomustab head loomaarsti?
Hea loomaarst hoolib loomadest ja teda iseloomustavad järgmised omadused.
- Suhtlusoskus. Loomaarst peab oskama suhelda nii loomade kui loomaomanikuga ning selgitama diagnoosi ja ravi arusaadavalt. Loomaarstid teevad koostööd kolleegide, veterinaartehnikute, assistentide ja tugipersonaliga.
- Kannatlikkus. Loomadega töötamine võib olla keeruline ning sageli ka ettearvamatu. Loomaarst jääb kannatlikuks stressirohketes olukordades ning ärevate või segaduses loomadega suhtlemisel.
- Kriitiline mõtlemine ja analüüsioskus. Haiguste diagnoosimine ja ravi eeldab kriitilist mõtlemist ja teaduspõhist lähenemist. Loomaarst analüüsib sümptomeid, juhib uuringuid ja koostab raviplaanid.
- Kohanemisvõime. Veterinaarmeditsiin areneb pidevalt. Arstid peavad olema kursis valdkonna teadussaavutustega ning kohandama oma tegevust vastavalt uusimale teabele. Loomaarst on valmis elukestvaks õppeks.
- Eetika ja ausus. Loomaarstid seisavad loomade heaolu eest ja järgivad eetikastandardit.
- Füüsiline ja vaimne vastupidavus. Loomaarsti töö võib olla füüsiliselt raske ja emotsionaalselt pingeline. Loomaarst jälgib ja hoiab oma tervist.
- Tähelepanelikkus ja detailitäpsus. Loomaarst on operatsioonide tegemisel, ravimite manustamisel ja patsienditeabe salvestamisel hoolikas ja tähelepanelik, sest detailid võivad osutuda ülitähtsaks.
- Korra- ja puhtusearmastus. Loomaarst järgib bioturvalisuse ja tööohutusnõudeid.
- Ajajuhtimise oskus. Tõhus ajaplaneerimine võimaldab õigeaegset ravi kõikidele patsientidele.
- Teadusliku uurimistöö tegemise oskus. Uurimistöö kogemus toetab arsti sobivate meetodite valikul haiguse põhjuste ja kulu diagnoosimisel ning raviotsuste tegemisel.
