Andrus Paat

2000. aasta suvel astusin Eesti Põllumajandusülikooli maastikukaitse  ja -hoolduse erialale. Kuigi alguses ei olnud ma oma valikus päris kindel, veensid paar esimest kuud, et olin teinud aruka otsuse.

Õppejõud olid oma valdkonna profid, välitööd kinnistasid auditooriumis kuuldut. Tajusin, et keskkonnakaitse on olemuselt niivõrd laiahaardeline mõiste ja et mida rohkem praktikat, seda parem oled tulevikus. Enda proovilepanekuks sai mõttekaaslastega alus pandud Keskkonakaitse Üliõpilaste Seltsile, mis võimaldas ise organiseerida ja laiendada silmaringi.

Paljude asjade puhul määrab edasise käekäigu juhus. Sattusin pärast ülikooli lõppu tööle AS-i Eesti Põlevkivi Viru kaevandusse keskkonnaspetsialistiks. Töö ühes Eesti suuremas tootmisettevõttes oli huvitav ja hariv – tajusin selgelt, et baasteadmistest ei piisa, töö sunnib paljutki juurde õppima. See oli põnev periood – sai ennast täiendada nii keeleliselt kui ka keskkonnakaitse valdkonnas.

Aja möödudes tundsin, et sellest jääb väheseks. Minu jaoks on alati olnud oluline, et töö peab arendama – õppides iga päev midagi uut, annad oma panuse ettevõttesse. Seda ma enam ei tundnud.

Avanes võimalus tulla Tartumaale keskkonnakaitseinspektoriks. Sattusin nn vastasrindele – kontrollima ettevõtteid süsteemis, kus olin ise olnud. Umbes aasta pärast sain endiselt ülemuselt telefonikõne ja elutee viis mind tagasi Virumaale – seekord juba vastutavaks kahe kaevanduse, Estonia ja Viru keskkonnaküsimuste eest. Minu töö sisuks ongi kaevandamise mõju ohjeldamine keskkonnakasutuse normatiivide piires, s.t keskkonnakasutuslubade taotlemist, seire teostamist, keskkonnajuhtimissüsteemi korrashoidu, koostööd erinevate (teadus)institutsioonidega ning pidevat paremate lahenduste otsimist keskkonnamõju vähendamiseks. Kuigi ma ei ole mäendust õppinud, moodustab mu töö huvitava sümbioosi kaevandamis- ja keskkonnaküsimustest, täiendan end mõlemas valdkonnas iga päev.

Maaülikooli tegemistega olen seotuks jäänud siiamaani. Olen oma kogemustest käinud rääkimas tudengitele ning vahelduva eduga külastanud ka «fossiilina» KÜS-i üritusi. Jälgides PKI käekäiku, teeb mulle heameelt nende püüd pidevalt täiustada õppeainete kvaliteeti ning suurendada praktilise poole osakaalu. See on ülioluline, sest erinevate olukordade läbimängimine praktiliste harjutuste näol ongi parim õppimismoodus. Samuti on väga tore näha noorte õppijate huvi partnerluse arendamisel oma instituudiga, et veelgi paremini tõhustada õppeprogrammi. Õppejõud on teinud head tööd, sest enamik lõpetanuist on oma erialase väljundi leidnud. 

Andrus Paat,

AS-i Eesti Põlevkivi allmaatööde keskkonnajuht