Anu Hellenurme

Kuidas lumepallist laviin kasvas

Aasta tagasi tuli maaülikooli vilistlaskogu juhatus välja mõttega korraldada üle hulga aja vilistlaste kokkutulek. Esialgsed unistused küündisid poole tuhande osavõtjani. Nüüd on seljataga tõeline suurpidu 2400 osalejaga. Väiksest lumepallist kasvas laviin. Ja korraldajad ei jäänud selle alla!

Meie peo õnnestumise taga on fantastiline meeskonnatöö. Vilistlaskogu juhatusele tulid appi ülikooli administratsioon, instituudid, spordiklubi, tudengiesindus. Kõik pingutasid hingest ja südamest ning andsid endast, mida oskavad ning rohkemgi veel! Ja seda terve aasta jooksul.

Kui kokkutuleku kondikava oli koos, asusime plaane lihvima. Keegi polnud meist ju varem suurüritusi korraldanud. Seda suurema põhjalikkusega asusime asja kallale ja mõtlesime kõik mitu korda läbi. Viimaks oli meil veerandsada valdkonna juhti, igaühel seljataga väike meeskond.

Pean üheks edu pandiks ka seda, et suutsime murda liigset akadeemilisust, mis algul kippus plaanidesse sisse lipsama, ja äratada enam loomingulisust. Inimesed said argirutiinist välja ja see pani mõtted heledalt lõõmama. Häid ideid arendati edasi. Rõõm oli jälgida, kuidas ettevalmistuste käigus instituutide esindajad kasvasid üha enam kokku. See oli jää sulamise aeg, mil naaber polnud naabri peale kade. Ei kogenud me ehteestlaslikku Andrese-Pearu jonniajamist. Jätkugu seda üksmeelt ka pärast pidu!

Ja siis jõudis kätte suurpeo eelõhtu. Spordihoones oli öistel tundidel suur sebimine, paigaldati lava ja valgusteid. Et iga asi õigel ajal õigesse kohta saaks, olime koostanud plaani, kus iga liigutus minuti täpsusega paigas. Spordihoone ette hakkasid vurama autod. Takistuseks vaid see, et hoonel on üks uks!

Suurpeo avahetkeks olime valmis.

23. oktoobril võis maaülikooli spordihoones tunda ühishingamist. Maaülikooli ühist hingamist koos oma vilistlaste, õppejõudude ja tudengitega. Võiksime kas või laulupidu korraldada, hõiskas ansambli Tip Malts juht Ivar Murumägi alias Sepi, kes kunagiste tudengibändide lood plaadile kogus ning muusikud ka vilistlaste ette mängima tõi.

Üle Eesti läks kõla meie õnnestunud kokkutulekust. Nördimust oleme kuulnud vaid nende suust, kes tol päeval Tartusse ei tulnud. Olen kindel, et järgmiseks kokkutulekuks registreeruvad nad esimesena.

Korraldajatel on ees väljakutse: iseenda seatud latt on nii kõrgel, aga teha tahaks ju veelgi paremini! Loodame paari aasta pärast abijõudu ka praegustest tudengitest. Enne teile aga üks soovitus: tehke õpingute ajal ansambleid ja isetegevust, nautige oma tudengielu täiel rinnal, siis on ka põhjust vilistlasena maaülikooli tagasi tulla.

 

Anu Hellenurme,
maaülikooli vilistlaskogu juhatuse liige,
OÜ Anu Ait juhataja