Heiki Hepner

See oli 1990. aasta septembris, kui enne loengu algust astus auditooriumisse hallipäine mees ja küsis: «Kes soovib saada metsaülemaks?» Mõnusalt sumisev ruum vaikis hetkega ja hiirvaikus püsis vähemalt minuti, mis tagantjärele tundus terve igavikuna. Ei tea, mida teised mõtlesid, kuid minul käis küll peast läbi mõte, kas see pakkumine on tõsi ja kas ma vean metsaülemana välja. Igatahes iitsatasin esimesena: «Mina soovin!»

Teadmised, mida tähendab mets ja mis on metsamajandamine, sain kodust kaasa. Isa oli lihtne raietööline, või nagu tänapäeval öeldakse, metsur Haapsalu metskonnas. Kuigi oli tegemist linnalähedase metskonnaga ja puudus tüüpiline nn metskonnaküla, oli seal väga ühtne pere metsaülemast raietööliseni ja metskonna töötajad olid meie kodus tavalised külalised. Sealt siis see pisik, mis viis mind 1984. aastal pärast Haapsalu I keskkooli lõpetamist EPA-sse metsandust õppima.

Konkurss oli väga suur, aga õnneks aitas mind korralik keskkooli lõputunnistus pisut lihtsamalt sisse saada. Samal sügisel võeti poisid Vene kroonusse ja paisati üle terve suure «kodumaa» laiali. Kui me kahe aasta pärast uuesti kooli tagasi jõudsime, oli sõjaväkke võtmise korda muudetud ja nii oligi meid enam kui 100 inimest ühel kursusel. See põhjustas hulga probleeme nii ühiselamutesse majutamisel kui ka loengute läbiviimisel. Esimene poolaasta sai elatud legendaarses Bettonis kuuekesi 18 ruutmeetril.

Kooliaeg hakkas lõppema. Värskelt oli loobutud kohustuslikust suunamisest ja igaüks pidi ise endale töökoha leidma. Metsaülema ametikoha pakkumine Mahtra Rohelise Vööndi Metsamajandi poolt oli omamoodi üllatuseks. Ma polnud kunagi varem selles kandis käinud ega teadnud sealt kedagi. Siis selgus, et direktor oli vahepeal Järlepa metsaülema koha Sutlema abimetsaülemale andnud. Nüüd pakkus direktor mulle Sutlema abimetsaülema kohta, lisades: «Kui saad hakkama, võtan sind järgmisel talvel peametsaülemana ametisse».

Mäletan hästi nappi tööaastat abimetsaülema. Metsaülem oli palju ära ja nii mõnigi kord proovis mõni väänikust kolleeg mind proovile panna. EPA-st saadud teadmised metsandusest ja oskus suhelda ei vedanud mind alt siis ega hiljemgi peametsaülemana või  RMK haldusdirektorina.

2000. aastate alguses pärast teadusmagistri kraadi kaitsmist EPMÜ-s lõin käed külge RMK konsultatsioonivaldkonna loomisel ja vedamisel. See töö toob leiva lauale praegugi, kuigi mitte enam RMK-s töötades. Lisaks saab panustatud Eesti Metsaseltsi presidendina metsanduse kolmanda sektori arengusse.  Teadmised, mis olen maaülikoolist saanud, on viinud minu tee metsa, juhatanud seal õigeid teeotsi ja aidanud leida tööd ning hingerahu.

Heiki Hepner,
Eesti Metsaseltsi president