Toomas Hirse

 

Õppisin maaülikoolis, tollases põllumajandusülikoolis, maastikuhoolduse ja -kaitse erialal.

Enne EPMÜ-sse tulekut olin lõpetanud Räpina Aianduskooli keskkonnakaitse, seega olid minu edasiõppimise soov ja eriala valik täiesti teadlik. Erialana oli keskkonnakaitse sel ajal Eesti kõrgharidusmaastikul veel nooruke ja seetõttu tuli vahel ka õppekavades kompromisse teha. Siiski on oluline, et maastikuhoolduse ja -kaitse eriala loomisega võeti suund keskkonna- ja looduskaitse hariduse süvenenumale tekkele.

Ülikooliaega jääb hulgaliselt häid mälestusi – oli nii usinat õppimist kui ka aega nautida tudengipõlve. Pärast lõpetamist polnud õppimise soov veel kadunud ning nii astusingi aastase vaheaja järel taas tuttavatest ustest sisse, et magistrantuuris teadmisi taga nõuda. Tüüpilise üliõpilaselu jätkumist see siiski ei tähendanud, kuna magistriõppega tegelesin juba igapäevatöö kõrvalt. Need aastad olid ka vahel kõige pingelisemad, kuna jagada tuli end erialase töö ja õppimise vahel.

Pean eriti oluliseks, et see ülikool andis edaspidiseks hea teoreetilise aluse. On loomulik, et kõike ei saa ega peagi koolis õppima, paljud oskused omandab inimene töö käigus. Tähtsam mõnedest teadmistest ja oskustest on iseseisev mõtlemisvõime ning võin julgelt väita, et selle kujunemist ülikool ka soodustas. Mõttelaadi ja väärtushinnanguid kujundavad eelkõige autoriteetsed õppejõud, kes on ise oma erialal pädevad ja nõuavad ka üliõpilastelt iseseisvat mõtlemist. Nõudlikumad, isegi pedantsemad õppejõud on just need, kes endast midagi üliõpilasele annavad. Neid meenutatakse aastaid hiljemgi hea sõnaga.

Meie eriala lõpetanuile on vaieldamatult autoriteetseimaks õppejõuks Kalev Sepp, keda julgen pidada ka üheks innovaatilisemaks. Eeskätt sellepärast, et töötades IUCN-i regionaalse nõunikuna koos teiste spetsialistidega üle maailma, annab ta üliõpilastele teavet sellest, mis toimub just praegu ning millised on uuemad suunad. Kahtlemata on mind mõjutanud ja aidanud valikute langetamisel Ülle Kukk, kelle abil tegin tutvust taimharulduste uurimisega, ning Tiiu Kull, kes pakkus mulle välja uurimisobjekti, millele «ei» vastata polnud võimalik.

Ülikooli ajal kogutud teadmisi olen edukalt saanud rakendada oma igapäevatöös. Kohe pärast lõpetamist läksin tööle Jõgevamaa keskkonnateenistusse. Kui moodustati Riiklik Looduskaitsekeskus, suundusin sinna. Praegu olengi LKK Põlva-Valga-Võru regiooni kaitse planeerimise spetsialist. Kuigi see töö on väga seadustepõhine ning reguleeritud, on looduskaitse planeerija ka omamoodi visionäär, kes peab oskama näha väärtusi ning suutma neid kaitsta. Head põhiteadmised ja ülikooli ajal välja kujunenud väärtushinnangud aitavad igati.

Valikut maaülikooli õppima tulla pole siiamaani tulnud kahetseda. Need aastad pakkusid lisaks teadmistele ka palju huvitavaid kohtumisi ja mälestusi. On hea meel, et mu haridus on andnud mulle võimaluse hoida Eestimaa loodust.

 

Toomas Hirse

 

Fotol: Huvi haruldaste taimede vastu viib Toomase tihti loodusesse avastamisretkedele.  
(Autor: Margus Muts)