Rektorikandidaadi nägemus järgnevast viiest aastast

Viis järgmist – avanev Maaülikool

„Viis järgmist“ on nüüd valitava rektori tööaastad 2013 – 2017 ja põhinevad sellel, mida me oleme teinud senini. Avatud ülikool on kõrghariduses ammu kehtiv mõiste, mis tähendab ülikoolihariduse kättesaadavust võimalikult paljudele neist, kes astuvad lävelt üle. „Avanev ülikool“ seevastu on juba toimiva ülikooli potentsiaal uuteks arenguteks, olgu selleks kas külvatud seemne kasvamine viljaks või pungast puhkev leht ja õis või viljastatud munarakust arenev isend. Eesti Maaülikooli kasuks eelnevalt otsustanuna peame olema valmis saavutatult edasi minema, sest igavese üliõpilase vabadusi, kes võib rahulikult ühel kohal mõnuleda, elu meile ei kingi.

Eesti Maaülikool peab olema rahvusvaheliselt aktsepteeritud õppeasutus, teaduskeskus ja põllumeest toetav tugikoht igas asjas, mis puudutab maad kui rikkuse allikat ja piltlikult öeldes ema. See on põhiprintsiip, mis pole kunagi valmis ning mida just seetõttu tuleb jätkata. Meie tegevuse senised akrediteeringud on põhiprintsiibi kiitnud heaks, kuid tuleb meeles pidada, et neil akrediteeringuil puudub Riigikogu seaduse jõud ja kui me tahame tingimata seda viimast, siis on heade kavatsuste protokollidest vähe. Maaülikool peab ennast kehtestama kogu aeg, mistõttu meie uurimistulemusi tuleb tutvustada energilisemalt, ehk nagu ütles meie kauaaegne õppejõud professor Elmar Haller: munemisest üksi ei piisa, on tarvis ka kaagutada. Viimase all mõtles ta tulemuste publitseerimist võimalikult laial rindel võimalikult paljudele.

Osa sellest tööst tuleb suunata paratamatult maja sisse, kus täna võib tunduda paljudele, et inimene on betooni kõrval ära unustatud. Me ei tohiks  väga kategooriliselt inimest ja betooni vastandada, sest kuigi inimene on  meie tähtsaim vara, peab ka  betoon olema kaasajale vastav.  Tartu linn laieneb veelgi, nii et kuigi me linnaosade jaotuses koondume Tähtverre, siis Rõhul peab saama rääkida kaasaegsest katsebaasist, kaasa arvatud ka need tööd, mida ennemuiste tehti rehe all. Üks ruumilisi arengusuundi on niisiis Tähtvere – Eerika – Märja – Rõhu. Teine on juba olemas – Polli ja Rannu, kuid näiteks otstarbetu kinnisvara realiseerimine ei sõltu mitte Eesti Maaülikooli heast tahtest, vaid eeskätt hindadest turul.

Maja sisse suubub ka üleminek ingliskeelsetele õppekavadele, täpsemini nende ühildamine eestikeelsete kui põhiseadusjärgsetega. Selle protsessi nimi on rahvusvahelistumine ja  seda tööd meie eest keegi ära ei tee ning valmiskujul pole neid võtta mitte kuskilt. Kusjuures ma ei arva, et see töö käib õppejõu palga sisse; vastupidi, me oleme püstitanud mitme ministeeriumi ees nõudmise võrdsustada uue õppekava tegemine koos õppevahendite kirjutamisega kraaditööga, eriti kuna meie rakendusi võidakse kasutada ka mujal. Nõudmise rahuldamine on jäänud venima põhjusel, et selleks tuleb revideerida kogu pearahasüsteemi tervikuna. Täna on pearahasüsteem sisuliselt lõpetatud ja igale erialale eraldatav raha jagatakse tulevikus ülikooli sees. Kuidas jagada ja kust leida see raha?! Vastus siin püstitatud küsimusele sõltub kahest poolest. Üheks on õppejõudude palga suurus, teiseks muude õppekavas ettenähtud tegevuskulude, näiteks praktikarahade maksja, asend ühiskondlikus struktuuris. Võimalus, et praktika riikliku tellimuse täitmisel maksab kinni mingi harukondlik ministeerium, tähendaks Maaülikooli muutmist avalik-õiguslikust institutsioonist ametkondlikuks ja seda me lubada ei tohi.

Maaülikool peab olema innovatsioonivõimeline ka uutel teemadel, näiteks toiduohutus, mis on Euroopa Liidus reglementeeritud kaudselt ka üks siseturu kaitse juriidilisi mehhanisme. Ühest küljest on innovatsioon seotud küllalt oluliste riskide ja objektiivsete kadudega, teisalt ei saa teda katta omavahendite arvelt. Seda saab teha töötlev ja toodangut eksportiv tööstus tingimusel, et ta tõesti suudab riikliku tellimuse sõnastada pikemaks ajaks kui üks lend lõpetanuid. Tööstuse suutlikkus just ses punktis on oluline veel sellegi poolest, et ametlikult ei tohiks ülikool olla gümnaasiumivigade parandaja. Praktikas ta kummatigi on seda. Ilmselt peame suhtluses ettevõtjate ja omavalitsustega olema ise tulevikus palju aktiivsemad.

Rahvusliku sisemajanduse koguprodukti kasvu ja tema survet Euroopa rahandusele me Eesti Maaülikoolist määrata ei saa, sest see ei ole üksnes meie teha. Küll on meil ette näidata oma tulemused ja kindlasti jätkub meil tahet noid tulemusi parandada – näiteks nooremate õppejõudude kraadiõppes. Oleks rumal jätta see töö teistele ja hakata alamaks seal, kus sa ise võid olla peremees.

Iga Teie ettepanek ühise asja heaks on teretulnud!

Mait Klaassen

17. septembril 2012 Tartus       

Tähtaeg küsimuste postitamiseks on 20. september kell 16.00.