Pressiteated

Doktoritöö: hall lepp on potentsiaalne taastuvenergia allikas

Neljapäeval, 20. detsembril algusega kell 10 tuleb kaitsmisele Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi doktorandi Jürgen Aosaare väitekiri “Endisele põllumaale rajatud hall-lepikut areng, biomassi produktsioon ja lämmastiku- ning süsiniku dünaamika” filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks metsanduse erialal.

Viimastel aastakümnetel on Eesti metsasus suurenenud, seda eelkõige kasutusest välja jäänud põllumajandusmaade metsastumise arvelt. „Meie tingimustes on üks sagedamini põllumaid asustav pioneerpuuliik hall lepp,“ rääkis Eesti Maaülikooli doktorant Jürgen Aosaar. „Arengud fossiilkütuste vallas ning inimtegevuse potentsiaalne negatiivne mõju globaalsetele kliimamuutustele on tõstatanud vajaduse võtta senisest enam kasutusele taastuvaid energiaallikaid.“ Suur metsasus lubab Eestil pidada oluliseks taastuvallikaks puidulist biomassi ning hall-lepikute näol on meil olemas arvestatav ressurss, mida saaks kasutada energia tootmiseks. Täna on hall-lepikute tagavara Eestis umbes 30 miljonit kuupmeetrit, pindalaliselt on neid peaaegu 180 000 hektarit, so umbes 9% kogu Eesti metsade pindalast.

Viimastel aastatel on Eestisse ehitatud mitmeid puitkütustel töötavaid katlamaju, näiteks Väo, Tartu, Pärnu. „Nõudlus puitkütuse järgi on lähiajal ilmselt tõusmas ning see võib viia lepikute ulatuslikuma kasutamiseni,“ selgitas Aosaar. „Et olemasolevat ressurssi majandada keskkonnasõbralikult ning jätkusuutlikult, on vaja senisest sügavamaid teadmisi hall-lepikutest kui omanäolistest metsaökosüsteemidest, nende majandamisest ning sellega kaasneda võivatest keskkonnariskidest.“

Doktoritöös on kajastatud endisele põllumaale rajatud hall-lepikus läbi viidud pikaajalise uurimistöö tulemusi – antakse ülevaade puistu kasvudünaamikast, selle mõjust kasvukoha mullale ning puistu süsiniku sidumise võimest. Uurimuse tulemused näitavad, et hall lepp on Eesti tingimustes väga kiirekasvuline puuliik – uuritud puistus ületas aastane juurdekasv Eesti metsade keskmist aastast puidu juurdekasvu ligi kolmekordselt. „See näitaja on ka väliskirjanduse andmetega võrreldes väga kõrge, ületades kõiki teisi seniavaldatud tulemusi.“

Hall lepp on lühipuuliik, ta elab tavaliselt 40-50 aasta vanuseks, harva võib leida vanemaid puid ja puistuid. „Selgus, et hall-lepikute mahuküpsus, st puistu vanus, kui puidu juurdekasv hakkab aasta-aastalt langema, jääb vahemikku 15-20 aastat.“ Praegu on Eesti lepikutest ligi 70 % üle 20 aasta vanused, mis tähendab, et nad on saavutanud oma mahuküpsuse ning metsamajanduslikust seisukohast lähtudes oleks otstarbekas neid senisest intensiivsemalt majandada.

Doktoritöö raames uuris Aosaar ka halli lepa tüvepuidu tihedust, mis on Eestis seni väga väheuuritud teema. „Täpne puidu tiheduse määratlus lubab meil teha usaldusväärseid üleminekuarvutusi mahuühikutelt massiühikutele ja vastupidi, mis praktikas võib olulisel määral mõjutada puidu ostu-müügi tehingute rahalisi väärtusi.“ Samuti leidis uurimuses kinnitust hall-lepikute mulda parandav toime. Töö käigus uuriti ka hall-lepiku kasvatamisega kaasneda võivaid keskkonnariske – mõõdeti lämmastiku väljakannet ning väga tugeva toimega kasvuhoonegaasi N2O, ehk naerugaasi, emissiooni. „Saadud tulemused näitasid, et kuigi toimus mõningane lämmastiku väljakanne ülemistest mullakihtidest, siis põhjavette jõudis seda minimaalselt, kuna suurem osa väljakantud lämmastikust akumuleerus mulla sügavamates kihtides.“ N2O emissioonid olid tagasihoidlikud ning seda ei saa pidada märkimisväärseks keskkonnaohuks. Põllumaadel kasvavad hall-lepikud toimivad ka oluliste süsinikusidujatena.

„Selle kõige tulemusel võib öelda, et hall lepp on Eesti tingimustes väga sobilik energiametsa puuliik ning seda saab pidada potentsiaalseks taastuvenergia allikaks,“ ütles Aosaar. „Tegemist on kodumaise puuliigiga, mille kasuks räägivad suur produktsioonivõime ning vitaalsus, vastupidavus võimalikele kahjuritele ja haigustele, lisaks parandab hall-lepik kasvukoha mullaomadusi ning toimib märkimisväärse süsinikusidujana.“

Avalik kaitsmine toimub Tartus Kreutzwaldi 64 ruumis 100. Doktoritöö juhendaja on Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi metsakasvatuse osakonna dotsent dr. Veiko Uri ja oponent D.Sc. Jyrki Hytönen (vanemteadur, METLA, The Finnish Forest Research Institute).