Uudised

Doktoritöö: loodusliku sirplutserni puhtad populatsioonid väärivad looduskaitselist tähelepanu

Teisipäeval, 27. augustil kell 10.00 tuleb Tartus Baeri majas (Veski 4) kaitsmisele Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi botaanika osakonna doktorandi Karin Kaljundi väitekiri „Sirplutserni (Medicago sativa ssp. falcata) looduslike populatsioonide geneetiline mitmekesisus, genotüüpne struktuur ja ohustatus Eestis“ filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks botaanika erialal.

Doktoritöö käsitleb kolme olulist populatsioonibioloogia ning ökoloogia probleemi looduslike sirplutsernipopulatsioonide näitel taksoni levila põhjapiiril Eestis. Esimene probleem puudutab sirplutserni ristumist Eestisse introdutseeritud hariliku ning hübriidlutserniga. „Nimetatud kolm taksonit ristuvad vabalt ja nende järglased on elujõulised, mistõttu tõstatub küsimus geneetiliselt puhaste looduslike sirplutsernipopulatsioonide säilimisest,“ selgitas doktorant Karin Kaljund. Teiseks uuriti doktoritöö raames veel säilinud puhastes populatsioonides geneetilise mitmekesisuse varieeruvuse sõltuvust populatsioonide suurusest ning isoleeritusest, samuti käsitleti vegetatiivse ning sugulise paljunemise osakaalu sirplutserni populatsioonides.

 

Doktoritöö tulemusel selgus, et sirplutsern on võimeline paljunema seemneliselt ka suhteliselt tiheda taimkattega looduslikel rohumaadel, kuid selle ulatus sõltub lokaalsetest häiringutest. Häiringud võimaldavad uute isendite kasvu seemnepangast (idanemisvõimeliste seemnete kogum mullas, mille kaudu taimestik uueneb häiringute korral, mis loovad seemnete idanemiseks vaba pinna, või  olemasoleva taimestiku hävimisel) või iga-aastasest seemnelisest paljunemisest, kindlustades sellega kõrge geneetilise mitmekesisuse säilumise ka väikestes populatsioonides.

 

Doktoritöö on esimene, mis kirjeldab looduslike sirplutsernipopulatsioonide geneetilist ning genotüüpset varieeruvust sõltuvalt kasvukohatingimustest. Töö tulemusel leiti, et looduslikud sirplutsernipopulatsioonid on kõrge geneetilise varieeruvusega ning geneetilise mitmekesisuse säilitamisel on oluline osa uute genotüüpide lisandumisel seemnepangast ja iga-aastasel seemnelisel uuenemisel. Kaljundi hinnangul väärivad loodusliku sirplutserni säilinud puhtad populatsioonid liigi levila põhjapiiril looduskaitselist tähelepanu kui väärtuslik omamaine, karmidele kasvutingimustele kohastunud geneetiline ressurss – sestap leiab ajalooliselt söödataimena kasutuses olnud taim tänapäeval enam kasutust sordiaretuses külma- ning karjatamiskindlate hübriidlutserni sortide aretamisel.

 

Doktoritöö juhendajad on Eesti Maaülikooli vanemteadur Malle Leht ja vanemteadur Vello Jaaska ning oponent Dr. Jan Kirschner (Institute of Botany, The Academy of Sciences of the Czech Republic (ASCR)).