Uudised

Eesti Maaülikooli ja Turu Ülikooli teadlaste hiljuti avaldatud uuringus kasutati uudset sugulussidemete geneetilist analüüsi, et hinnata edukalt paljunenud forelli kudekalade arvu Eesti meri- ja jõeforelli jõgedes. Uuringut juhtinud Eesti Maaülikooli kalateadlase Anti Vasemägi sõnul annavad uuringu tulemused uut olulist teavet elupaikade taastamise efektiivsuse ja forelli asurkondade seisundi kohta.

Eesti esimene forelli kunstkoelmu rajati 1999. aastal ning sellest alates on lõhilaste käekäigust hoolivad vabatahtlikud teinud kümneid kudealasid, sest forellile ja lõhele paljunemiseks sobivaid jõelõike Eestis napib. Samas polnud seni teada, kui hästi inimese rajatud kudealad järelkasvu annavad.

”Kunstlike ja looduslike kudealade tootlikkuse hindamine oli vajalik, et parimate eeskujul oleks võimalik tulevikus rajada hästitoimivaid koelmuid ning noorjärkude kasvualasid, mis aitaksid kaasa kalapopulatsioonide heale käekäigule,” ütles Vasemägi. Teadlase sõnul on inimese poolt loodud või taastatud lõhilaste koelmute toimivust kogu maailma mastaabis üllatavalt vähe uuritud ning kahjuks ei anna traditsioonilised noorkalade arvukuse seired infot kudejate arvukuse kohta. ”Seevastu võimaldab noorkalade sugulussidemete geneetiline analüüs hinnata kudekalade arvu ning anda vastuse nii mõnelegi looduskaitse ja kalanduse seisukohast olulisele küsimusele” rääkis Vasemägi. Teadlase sõnul selgus geeniuuringust näiteks, kas forelli nigel järelkasv mõnes jõelõigus või koelmul on tingitud väikesest kudekalade arvust või hoopis mõnest muust tegurist. Ta lisas, et eeldatavalt leiab selles töös kirjeldatud metoodika laialdast rakendust nii lõhilaste kui teiste ohustatud kalaliikide seirel kogu maailmas.

”Uuring näitas, et üldiselt toimivad meil rajatud kunstlikud koelmud sama hästi kui siinsed looduslikud kudealad, kuid kindlasti on elupaikade taastamistööde juures arenguruumi,” sõnas uuringus osalenud hüdrobioloog Tauno Jürgenstein. Tema sõnul peaks näiteks uute kudealade rajamisel senisest enam tähelepanu pöörama noorjärkudele sobivate kasvualade olemasolule, mis suurendab tunduvalt järelkasvu ellujäämust.

Uurimus on esimene sellelaadne kogu maailmas ning selle töö tulemusi kirjeldav teadusartikkel ilmus 2015. aasta märtsis rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud looduskaitse-alases ajakirjas Conservation Biology (http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/cobi.12480/abstract). Läbiviidud uuringuid toetas SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ning selle põhjal on valminud ka magistritöö.