Uudised

Teisipäeval, 6. detsembril tuleb kaitsmisele Eesti Maaülikooli doktorandi Aigi Ilvese väitekiri „Geneetiline mitmekesisus ja selle püsimine ohustatud taimeliikide äärealade populatsioonides“ filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks botaanika erialal. 

„Liigisisest geneetilist varieeruvust peetakse liigi säilimise seisukohalt väga tähtsaks teguriks,“ selgitas Eesti Maaülikooli doktorant Aigi Ilves. „Varieeruvused genoomis võimaldavad liigil kohaneda pidevalt muutuvate keskkonnatingimustega, mõjutades seeläbi liigi püsimajäämist, samuti on geneetilise mitmekesisuse kadu seostatud liigi kohasuse vähenemise ja populatsioonide kasvukiiruse aeglustumisega.“

Mitmed taimeliigid on inimtegevuse tagajärjel halvenenud kasvutingimuste ja kasvukohtade kadumise tõttu muutunud piirkonniti harulduseks. Looduskaitselise tegevuse planeerimisel nendes regioonides on oluline tuvastada suure geneetilise varieeruvusega populatsioonid ja parandada sealseid elutingimusi, et säilitada nii palju erinevaid genotüüpe kui võimalik. „Info liigi geneetilise struktuuri kohta aitab planeerida looduskaitseliste lisameetmete, nagu näiteks populatsioonide tugiasustamine, rakendamist,“ lisas Ilves. „Eriti oluliseks võib pidada geneetilise mitmekesisuse säilimist nendes populatsioonides, mis asuvad liigi levikuareaali äärealadel. Keskkonnatingimused äärealadel võivad tugevasti erineda tingimustest, mis valitsevad areaali keskmes – seetõttu võib äärealadel esineda unikaalseid genotüüpe, mis võivad osutuda oluliseks muutunud keskkonnatingimustes tulevikus.“ Liigisisest geneetilist mitmekesisust kindlas piirkonnas mõjutavad tugevasti nii populatsioonide arvukus kui ka populatsioonide vaheline kaugus.

Doktoritöö eesmärk oli hinnata populatsioonide arvukuse ja arvukuse muutuste mõju neutraalsele geneetilisele varieeruvusele kolme putuktolmleva rohttaime – hariliku kobarpea (Ligularia sibirica), halli käpa (Orchis militaris) ja püramiid-koerakäpa (Anacamptis pyramidalis) – äärepopulatsioonides. Vaatluse all olid nende liikide põhjapoolsed äärepopulatsioonid (Eesti populatsioonid), püramiid-koerakäpa puhul koguti materjali ka leviala keskelt (Itaaliast, Hispaaniast, Suurbritanniast, Sloveeniast) ja lõunaservast (Küproselt).

„Töö tulemusel võib öelda, et kobarpea ja püramiid-koerakäpa väiksemates populatsioonides oli geneetiline mitmekesisus oluliselt madalam kui suurtes populatsioonides,“ rääkis Ilves. „Mõnikümmend aastat tagasi endistele karjäärialadele asustatud populatsioonides oli halli käpa geneetiline varieeruvus veidi kõrgem võrreldes vanade põlispopulatsioonidega.“

Kõige kõrgem püramiid-koerakäpa geneetiline varieeruvus leiti leviala lõunaservas asuvates suurtes populatsioonides. Ilvese hinnangul võib seega öelda, et taime geneetilise varieeruvuse määr üle kogu levikuala on kõige paremini seletatav populatsioonide arvukusega, mitte nende geograafilise paiknemisega ega ka kaugusega oletatavatest jääaja kasvukohtadest. Püramiid-koerakäpa Eesti populatsioonid ei olnud levikuala lõunapoolsematest populatsioonidest geneetiliselt eristunud, mis viitab intensiivsele geenivoole selle liigi äärealade ja keskme vahel.

Doktoritöö tulemused on olulised nende taimeliikide kasvukohtade majandamise ja looduskaitseliste lisameetmete – näiteks populatsioonide tugiasustamine – rakendamise planeerimisel.

Doktoritöö juhendaja on vanemteadur Kadri Tali, oponent on Dr. Hans Jacquemyn (KU Leuven, Department of biology, Belgia).

Avalik kaitsmisistung toimub algusega kell 10.15 Eesti Maaülikooli Metsamajas (Kreutzwaldi 5) ruumis 2A1.

Doktoritöö on leitav: http://dspace.emu.ee/xmlui/bitstream/handle/10492/3025/Aigi_Ilves_DO2016.pdf