Pressiteated

Maaülikooli doktoritöö: kohalikud kartulisordid on ohtliku haiguse suhtes vastupidavamad

Reedel, 16. detsembril tuleb kaitsmisele Eesti Maaülikooli doktorandi Terje Tähtjärve doktoritöö, kust selgub, et kohalikud kartulisordid on ohtliku haiguse – lehemädaniku – suhtes vastupidavamad ning lehemädaniku puhangute vähendamiseks tuleks kolmeaastane viljavaheldus asendada pikema külvikorraga. Doktoritöö tulemusel selgitati, et aretatud uus kodumaine kartulisort ’Teele’ on võrreldes teiste uuritud sortidega resistentsem enam levinud haiguste suhtes, heade kvaliteedi ja kulinaarsete omadustega.

„Kartul (Solanum spp.) on riisi ja nisu järel tähtsuselt kolmas toidukultuur maailmas, olles parasvöötmes üheks oluliseks vitamiinirikkaks toiduallikaks,“ ütles Eesti Maaülikooli doktorant Terje Tähtjärv ning lisas, et 100 g kartulit katab 45% päevasest C-vitamiini vajadusest. „Inimeste ja tööstuse eelistused kartuli omaduste suhtes on muutunud ning käesoleval ajal eelistatakse tänkjama sisuga, keetmisel mittelagunevate mugulatega sorte.“

Keskkonnatingimuste muutumine ja intensiivne põllumajandus on kaasa toonud kartulihaiguste agressiivseks muutumise, kahjurite kiirema paljunemise ja ulatuslikuma leviku. „Seetõttu on kartuli sordiaretajad pidanud otsima selliseid genotüüpe, mis oleksid muutuvais tingimustes stabiilsemad. Oluline on ka uute sortide sobivus mahekartulikasvatusse, mis on ökonoomsem, keskkonnasäästlikum ja tervislikum.“

Kartulile kõige ohtlikum haigus on lehemädanik (Phytophthora infestans), mis on viimase kolmekümne aasta jooksul arenenud nii, et on võimeline suguliselt paljunema. Selle tulemusel tekivad püsieosed, mis võivad mullas püsida eluvõimelistena väga pikka aega. „Suurematest epideemiatest hoidumiseks on seega oluline hoolikalt planeerida viljavaheldust, samuti on üheks keskkonnasäästlikuks lahenduseks haiguskindlamate sortide aretamine.“

Doktoritöös uuriti fenotüübilise mitmekesisuse ajalist muutumist lehemädaniku Eesti populatsioonis, ühe kartuliaretise sordiks saamist ja võrreldi erinevate sortide lehemädaniku põldresistentsust. Uurimistöö tulemusel selgus, et kolmeaastasest viljavaheldusest kartuli kasvatuses ei piisa, sest haigustekitajad mullas säiluvad: „Senine levinud külvikord tuleb asendada pikemaajalise viljavaheldusega – see aitab vähendada lehemädaniku agressiivsemate puhangute ohtu.“  

Uue sordi saamiseks kasutati Eesti Taimekasvatuse Instituudi aretusskeemi, mis kestis 12 aastat. Uus kartulisort ’Teele’ on keskvalmiv, kõrge saagi ja kvaliteediga ning suurepäraste kulinaarsete omadustega lauakartul. ‘Teele’ on mõõdukalt resistentne lehemädaniku, hariliku ja musta kärna ning resistentne kollase kartuli-kiduussi suhtes. „Tööst selgub, et kohalikud kartulisordid on lehemädaniku suhtes suurema põldresistentsusega võrreldes teiste Eestis enamkasvatatavate Euroopa sortide põldresistentsusega.“

Doktoritöö juhendajad on professor Marika Mänd, dotsent Eve Runno-Paurson, vanemteadur Aide Tsahkna (Eesti Taimekasvatuse Instituut), oponent on Prof. Zsolt Polgar (University of Pannonia, Ungari).

Avalik kaitsmine toimub kell 13.15 Eesti Maaülikooli Metsamajas (Kreutzwaldi 5) ruumis 2A1.

Tähtjärve väitekiri „Kartuli sordiresistentsuse ja kartulilehemädanikutekitaja populatsiooni uuringud Eesti sordiaretuses“ filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks põllumajanduse erialal on leitav: http://dspace.emu.ee/xmlui/bitstream/handle/10492/3030/Terje_T%c3%a4htj%c3%a4rv_DO2016.pdf