Uudised

Rektor aastapäevakõnes: meie roll on selgitada ühiskonnale loodust teaduspõhiselt

Foto: Aldo Luud
Rektor Mait Klaassen

Rektor Mait Klaasseni aastapäevakõne maaülikooli sünnipäeval, 9. novembril 2018.


Lugupeetud president, kolleegid rektorid, lugupeetud linnapea, armsad kolleegid ja külalised.

Pidupäeval on igati asjakohane vaadata veidi tagasi ehk siis leida tee meie ülikooli juurte juurde ja olla tänulik meie kunagistele kaugetele kolleegidele, tänu kellele on säilinud meie ülikooli järjepidevus ning kes on kandnud arengu rasket koormat. Pikki aastaid arvestasime oma ülikooli asutamist 1951. aastast, mil Tartu Ülikooli baasil asutati Eesti Põllumajanduse Akadeemia.

Täna Riigikogu menetluses oleva Eesti Maaülikooli seaduse seletuskirjas on märgitud, et meie ülikooli kõige vanem, katkestusteta toiminud osa on 1848. aasta 26. jaanuaril Vene tsaar Nikolai I poolt asutatud Tartu Veterinaarkool.

Seega tähistab meie veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut tänavu oma 170. aastapäeva, mida me kõik hakkame tulevikus pidama oma ülikooli alguseks.

Uue kõrgharidusseadustiku paketi kohta on erinevaid seisukohti – osa poliitikuid toetab kõikidele ülikoolidele oma seaduse vastuvõtmist, osa poliitikuid arvab, et las jääda nii kuis oli…

Paraku on maailm Eesti esimese kaasaegse ülikooliseaduse kehtima hakkamisest 1995. aastal palju muutunud ja uue kõrgharidus- ning eraldi avalik-õiguslike ülikoolide seaduste kaudu saaksime nüüdisajastada kogu kõrgharidustaseme regulatsiooni.

Loodame, et seaduste menetlemine läheb tõrgeteta ning ka meie ülikool saab peagi omanimelise seaduse, uue põhikirja ja teised alusdokumendid, millega siis juba uutel printsiipidel põhineva juhtimisega edasi minna.

Seaduse vastuvõtmine annaks tähtsaima asjana meie teadlastele ja õppejõududele hingerahu ja võimaluse lõpuks ometi tegeleda tegelike põletavate probleemidega, millest üheks tähtsamaks on küsimused meie metsandusest, keskkonnast, meie metsadest ja kogu puiduga seonduvast. Tahaks väga loota, et uus metsanduse arengukava arvestab ühelt poolt looduse vajadustega, aga teisalt kindlasti otstarbeka ja vajaliku metsade majandamisega aga ka omanike soovide ja õigustega.

Lähiajal on vaja kokku leppida paljudes põhimõtetes. On selge, et peaksime arvestama ka kulutustega, mis tekivad piirangute seadmisest omandi kasutamisele ja leppima kokku, kes katab saamata jäänud tulu.

Siinjuures on tegemist laiema probleemiga, sest analoogsed mured ei teki mitte ainult metsanduses, aga need kerkivad üles ka kõikide suuremate projektide puhul, olgu see siis prügijaam, tuulegeneraatorite park, tselluloositehas, kanala, liiklussõlm või mõni teine arendus. Alati leidub keegi, kellele mingi tegevus ei meeldi, aga ühiskond peaks leidma kompromissi, kuidas oleks parim viis käitumiseks ja kes mingi tegevuse eest maksab.

Keskkonnakahjud on meil hinnatud, aga mittesekkumise hind ja maksja on kokku leppimata.

Siin ongi teadlaste suur roll, eriti meie ülikooli teadlastel, kes me tegelemegi biomajanduse sektori uuringutega, et ausalt ja teaduslikult põhjendatult anda hinnang toimuvatele muutustele, hinnata projektist tekkivad kulud ja tulud nii keskkonnale kui ka ühiskonnale.

Seda kõike on väga vaja, sest järjest enam muutub tähtsaks maakera jätkusuutlikkus, sest inimkond tarbib ühe enam ressursse. Seejuures peame üha enam oma ülikooli teadlaste pilgud pöörama ka mujale maailma, sest suured mõjurid, mis viivad või on juba viinud muutusteni kliimas, asuvad Hiinas, Indias, Lõuna–Ameerika vihmametsades, Aafrikas ja mujal. See aga ei tähenda, et me peaksime siin, Eestis, enda probleemidest mööda vaatama.

Meie ülikooli inimesed on just need, kes peavad ühiskonnale selgitama uuringutel põhinevalt loodusprotsesse ja selgitama, mis on võimalik ja mis mitte looduse jätkusuutlikkust kahjustamata teha. Teaduspõhine lähenemine peaks olema see, millele ehitatakse ülesse ühiskonna jätkusuutlik areng.

Selleks on vaja üksteist palju enam kuulata, vaielda ja rääkida probleemidest argumenteeritult ja avalikult. Muidu jäävad kõlama uskumustel ja valedel põhinevad seisukohad ning üha enam vohab esoteerika. Kuulatakse vaid neid, kellel on kõvem hääl.

See on aga nagu koorilauluga. Kui koor laulab väga hästi (ehk teadlased teevad oma tööd ja selgitused kenasti ära), siis leidub üks või mitu lauljat, kes tahavad hirmsasti laulda, kuid ei pea viisi, ei viitsi proovis käia ega tea sõnu. Sellest koorist jäävad kindlasti meelde just need valesti lauljad ja koori ennast ei hinda enam keegi. Kahjuks on see sageli mitmetel puhkudel läinud nii, et maksab kõvem hääl. Mitte laulu tundmine.

Aga pöördugem tagasi elu helgema poole poole. Käin sageli meie ülikooli külalistega meie laborites ja välibaasides ning uskuge, meil on põhjust tunda uhkust maaülikooli arengute üle infrastruktuuri ja laborite osas. Enamik meie külalisi on vaimustunud meie linnakust ja ülikooli võimalustest.

Kuid palju enam tunnen ma uhkust, kui meie inimesed räägivad oma tööst. See on hämmastav, millise entusiasmiga, millise pühendumusega meie professorid, teadlased ja õppejõud oma uuringutest ja tööst räägivad. Kuulates vahest kurtmist igapäevaelu probleemide üle, võib ju tekkida tunne, et kõik pole kaugeltki hästi ja eks paljud asjad vajagi parandamist.

Meie inimesed väga tublid. Selleks aga, et nad ka edaspidi rõõmsa meelega oma tööd teeksid, on vaja riigi poolt selget signaali, et ka ülikoolid saavad oma õppejõududele juurde palgavahendeid, et püsida konkurentsivõimelistena tööturul. Vastava märgukirja on Rektorite Nõukogu juba ministrile edastanud.

Hea keskkonna on kujundanud ülikoolide jaoks ka meie armas Tartu linn. Kui Tallinnas minna ülikoolilinnakust välja, satutakse sügavalt urbaniseerunud džunglisse. Noh, ja ega neil polegi isegi oma vaimu!

Terve Tartu linn on aga üks suur õpikeskkond, sest ülikoolide inimeste osakaal on meil Eestis kõige suurem. Eriti rõõmustas meie ülikooli rahvast haldusreform, sest nüüd on meil ka põllud, metsad ja farmid otse linnas ja piltlikult öeldes ei pea maale minekuks kaugele sõitma. Küsisin mõni aeg tagasi lugupeetud Tartu linnapealt, kui palju ta lehmad ka lüpsavad ja kas jahipidamiseeskirjad ning raiekavad on ikka kinnitatud? Mulle tundus, et siin peaksime linnapeale veidi abiks olema ja ka seda poolt linnas järele aitama.

Ja siis see eestikeelne õpe ja teadus ning selle ümber toimuv. Ühelt poolt nõutakse ülikoolidelt üha enam ingliskeelset õpet, teisalt nõuavad mõned jõud ka doktoritööde eestikeelseks tagasi muutmist. Ülikooli tasemeõpe ja eeskätt just teadus muutuvad aga aasta-aastalt üha enam rahvusvaheliseks, sest ka kõik probleemid globaliseeruvad. Naiivne oleks loota, et selles ühises katlas oleks meil oma pisikeses katlanurgas võimalik samaaegselt keeta hoopis teist rooga. Katel on ju üks!

Mida me aga saame teha ja mida ka teeme, on keelehoid ja emakeelse terminoloogia väljatöötamine. Sellega tegelevad nii meie teadlased, õppejõud, aga ka meie keelekeskus.

Armsad kuulajad! Nagu kuulsite, on tööd palju ja ülesanded ning lootused, mida paneb meile ühiskond, üha kasvavad. Ma tahaksin tänada kõiki, meie ülikooli töötajaid väga tubli töö eest, olen väga tänulik Tartu linnale, ministeeriumitele ja kõigile koostööpartneritele, kellega me üheskoos olemegi selleks kooriks, keda on hea kuulata, kellest saadakse aru ja kelle juurde tullakse ikka ja jälle tagasi!

Aitäh kõigile ja ilusat pidupäeva!