Pressiteated

Eesti maaülikooli maailma keeled

Foto: Liisa-Lotta Veiken

Keel on lihtne vahend, mida me kõik kasutame. Kõrghariduse omandamise eeldusest, et üliõpilane oskab funktsionaalselt lugeda ja akadeemiliselt kirjutada ning õppejõud emakeeles teadusteavet vahendada, on aga samas kujunenud põhimõtteliste arutelude teema.

Eestil on õnnestunud piisavalt kaua kõrgkultuuri maailmamerel triivida, et mõista võimsaid üleilmseid hoovusi ning määratleda oma territoriaalvett. Duaalsena tajutavas maailmas on kõike õnneks vähemalt kaks, mitmekesisus on elu alus. Nii ei õnnestu ka keelelist väljendust unifitseerida, kuigi see oleks kulutõhus. Mitme keele kasutamise vajaduse tasakaaludebati kutsuvad valdkonna esindajad esile ise, sest kultuurrahvale on omane enda üle kriitiliselt arutlemise võime. Kui mõistame keele ülima väljendusvõimekuse avaldusena abstraktse mõtlemise kehastust kirjas, siis arvestades vanasõnaga kala peas toimuvatest protsessidest, tuleb kõrgharidus- ja teadusasutustel hoida akadeemilist emakeelset väljendust parimas vormis. Teadusinfovoo väärtus seevastu suureneb lingua franca vahendusel levides, kuni selle võib välja vahetada kasvõi digisüsteem, mis kodeerib info mõistetavaks muul viisil.

Artikkel on täismahus loetav Õpetajate Lehes