Uudised

Akadeemilised Ametiühingud saatsid Eesti Teadusagentuurile pöördumise, milles esitatakse konkreetsed ettepanekud, mida lisarahastuse juures rakendada, et mõju Eesti teaduse arengule oleks maksimaalne. Algatusega liitus ka Eesti Maaülikooli ametiühing.　

Akadeemiliste Ametiühingute eesistuja Triin Roosalu sõnul algab teadus teadlastest ja edukaks toimimiseks peab see väljenduma ka rahastusmudelis: “Olukord, kus teadlase grandita jäämine võib jätta ta ka palgast ilma, ei ole jätkusuutlik ning teaduse otseselt ja lühiajaliselt Eesti majandust teenima panek ei ole teaduspoliitika ainus eesmärk.

Liikumise eestvedajate kinnitusel peab lisaraha kasutamine viima teadlaste palkade suurenemiseni võrreldes keskmise palgaga ja teadlaste arv peab senise langustrendi asemel hakkama tõusma.

Teise teravama probleemina on pöördumises märgitud teaduse jätkuv liigne projektipõhisus, mis vähendab märkimisväärselt teadlaste turvatunnet, ei lase sageli tegeleda laiemalt oluliste küsimustega ning pärsib pikaajaliste eesmärkide saavutamist. Grantide rahastusprotsent (praegu ligikaudu kümme protsenti) peab oluliselt kasvama ja aastaks 2020 peab tunduvalt vähenema projektipõhine osa avaliku sektori teadlaste rahastamisel.

Teadustöötajate ettepanekute järgi peaks rahastusprotsessi käiku jälgima Teadusagentuur, paralleelselt tuleb monitoorida rahastuseesmärkide saavutamist ning monitoorimisse peavad olema kaasatud ka ametiühingud, Teaduskoda ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia kui akadeemiliste töötajate esindusorganisatsioonid.

Lähem info: Eesti Maaülikooli ametiühingute esinaine Malle Kurm, e-post: malle.kurm@emu.ee

Ametiühingute seisukohad TA-tegevuse lisarahastamise osas

Eesti on viimastel aastatel näinud teadlaste kasvavat aktiveerumist nii klassikaliste meediasõnavõttudega kui uute vahenditega: eelmisel kevadel toimus teadusmarss, tänavu veebruaris meeleavaldus Stenbocki maja ees ning rohkearvuliste osalejatega teaduse toetuspäev sotsiaalmeedias. Need on märgid sellest, et teadlaskond on sügavalt mures oma uurimisteemade ja tervikuna Eesti teaduse tuleviku pärast.

Akadeemilised ametiühingud soovitavad tungivalt, et teadusleppes planeeritud lisarahastus teadusele planeeritakse tõenduspõhiselt ja süsteemselt. TAN heaks kiidetud avaliku sektori teaduse lisarahastuse jaotuse esialgne kokkulepe on kaalutav, kui selline jaotus saavutatakse aastaks 2022. Enne seda tuleb põhiosa ressursse suunata uurimistoetustesse ja baasfinantseerimisse, sest teadlaskonna majanduslik kindlustamine kiirendatud korras on kriitilise tähtsusega, vastasel juhul jätkub teadlaste teadusest lahkumine ja töögruppide lagunemine; see on kooskõlas Teadusagentuuri 26.2.19 koosolekul kokku lepitud soovitusega järgnevate aastate riigieelarve kavandamisel toetada esmajärjekorras juba toimivaid meetmeid ja anda piisavalt aega uute meetmete kvaliteetseks ettevalmistamiseks.

Akadeemilised Ametiühingud seisavad selle eest, et avaliku sektori teadusrahastus kasvaks 1% mahuni SKPst, et sellega kaasneks õiglasem teadusraha jaotamise süsteem, mis võimaldaks maksta akadeemilisele töötajale väärilist palka ning arvestaks seejuures, et akadeemilise töötaja põhipuhkus 56 päeva. Teaduse lisaraha kasutamine peab viima teadlaste palkade suurenemiseni võrreldes keskmise palgaga ja teadlaste arv peab senise langustrendi asemel hakkama tõusma. Eesmärgina näeme professori/juhtivteaduri, dotsendi/vanemteaduri, lektori/teaduri ja assistendi/õpetaja/ nooremteaduri keskmiseks kogupalgana vastavalt 4:3:2:1,7 Eesti Vabariigi keskmist töötasu (nagu on pikaajalise sihina kehtestatud TÜ kollektiivlepingus).

Probleemi suurust näitab hästi OECD andmestik teadlaste osakaalu kohta Euroopa Liidus. Eesti tase 7 teadustöötajat 1000 töötaja kohta, jääb kaugele maha meile eeskujuks olevatest Põhjamaadest (Taanis 15, Soomes 14 teadustöötajat 1000 töötaja kohta), samuti Euroopa Liidu keskmisest (8 teadustöötajat 1000 töötaja kohta1). Lühiajalise eesmärgina peab avaliku sektori teadlaste arv 1000 töötaja kohta jõudma Soome tasemele ja pikaajaliseks eesmärgiks on jõuda teadlaste koguarvuga (avalik- ja erasektor kokku) 1000 töötaja kohta vähemalt OECD keskmisele tasemele.

Praegu takistab seda Eesti teadlaste liigne sõltuvus grandirahast ja grantide liiga väike rahastusmäär (ca 10%). Saksamaal ei maksta teadlaste palku kui püsikulu grandirahast, vaid baasrahast. Seega võib seal teadlasel konkurentsipõhise grandita jäädes juhtuda ainult see, et ta enam ei saa raha töölähetusteks ja konkreetse projekti läbiviimisega seotud muutuvkuludeks, aga mitte see, et ta jääb palgata. Kui teadussüsteemi musterriigis Taanis moodustab projektiraha 35 protsenti avalikust teadusrahast ja edukas teadusriigis Soomes 50 protsenti, siis Eestis on projektipõhine osa tervelt 73 protsenti. Projektipõhisus annab liiga vähe vabadust Eesti teaduse "keskastme juhtidele" ehk uurimisrühmade juhtidele. Samas moodustavad just nemad teadussüsteemi strateegilise selgroo – nemad teevad otsused, mis suunas teadus liigub. Projektipõhisus paneb teadusjuhid ka olukorda, kus neil pole piisavalt vabadust koostööks ettevõtjaga.

Koostöö osas avaliku ja ärisektoriga on tarvis arvestada, et Eesti mahajäämus meile eeskujuks olevaist riikidest (ja enamasti ka OECD keskmisest) teadust puudutavate näitajate osas tuleneb eelkõige erasektori vähesest kaasatusest3. Teadusagentuuri koosolekul 26.2.19 tõdeti, et ministeeriumidel ega erasektoril ei ole käesoleval hetkel ei plaani lisaraha kasutamiseks ega ka võimekust selline plaan teha. Leiame, et meetmete seast põhimõtteliste valikute tegemiseks ja nende ettevalmistamiseks on vaja jätta piisavalt aega. Kuigi, ka täna ei pea paika väited, et avaliku sektori teadus Eestis on võrdluses arenenud riikidega liialt kaldu alusteaduse poole4.

Rõhutame, et Eesti teaduspoliitika peamine eesmärk ei ole ja ka ei saa olla teaduse otseselt ja lühiajaliselt Eesti majandust teenima panek. 23.2.19 oma 90. sünnipäeva tähistanud kosmoloog, akadeemik Jaan Einasto tõdes intervjuus ajakirjale Universitas Tartuensis, et teaduse rahastamine on Eesti arengu põhiküsimus:

Teaduse rahastamisega samal ajal suureneb ka sisemajanduse kogutoodang inimese kohta. Tänapäevane majandus ei ole võimalik teadusmahuka majanduseta. See on meie riigi ja rahva seisukohalt tähtis teema ning oluline on ka see, et uurijatele tuleb anda vabad käed. Nõukogude Liidus olid väga suured rakendusuuringud, kuhu kulutati kõvasti rohkem raha kui fundamentaaluuringutesse. Midagi põhjapanevat aga rakendusuuringutest ei tulnud; see tuli ikkagi fundamentaal-uuringutest. Seega, mida suurem on vabadus, seda tõhusamad on tulemused.

Teadustöötajate pessimismi ja umbusku suudab detsembris värskendatud teaduslepe leevendada vaid juhul, kui leppe rakendamine on täielikult läbipaistev ja positiivsed muutused teaduse rahastamises hakkavad ilmnema viivituseta. Lisaks peavad ametiühingud väga oluliseks, et jälgitaks teaduse rahastusprotsessi edasist käiku, lähtuvalt järgmistest põhimõtetest:

* protsessi käiku jälgib Teadusagentuur ja selle eestvedamisel kogunev koosolekute sari

* paralleelselt monitooritakse kahe rahastuseesmärgi saavutamist: avaliku sektori teadusrahastuse osa kasv määrani 1% SKPst, erasektori teadusinvesteeringutel - 2% SKPst

* progressi nende ning teiste eesmärkide saavutamisel (sh teadustöötajate arvu ja palkade kasvu osas) monitoorivad ka ametiühingud, Teaduskoda ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia kui akadeemiliste töötajate esindusorganisatsioonid.

Allakirjutanud:

Akadeemiliste Ametiühingute Nõukogu Eesti Kõrgkoolide, Teadus- ja Arendusasutuste Ametiliitude Ühendus UNIVERSITAS