Uudised

"Eesmärgid tulebki seada ebarealistlikult suured, siis on lootust midagigi olulist ära teha!"

18. oktoobril 2019 lahkus meie hulgast Valdur Tiit, teadusaparatuuriehituse looja Tartus ja Taastuvate energiaallikate uurimise ja kasutamise konverentside sarja algataja.

Valdur sündis 1931. aasta 16. jaanuaril Jõgeval. Oma kooliteed käis Valdur Jõgevamaal, lõpetades Jõgeva keskkooli 1950. aastal kuldmedaliga. Viis aastat hiljem lõpetas ta samamoodi kiitusega Tartu Riikliku Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonnas füüsika eriala teoreetilise füüsiku ettevalmistusega.

Ülikooli lõpetamise järel asus Valdur ametisse Eesti NSV Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudis, tegeldes seal esmalt helkivate ööpilvede uurimisega. Kosmose-temaatikaga puutus ta esmakordselt kokku üsna varakult: peatselt peale esimese sputniku üleslennutamist määrati ta sputniku vaatlemiseks asutatud Tartu vaatlusjaama juhatajaks. Muuhulgas oli tema südameasjaks ka Tartu Observatooriumile uue sobiva asukoha otsimine, nii on tema osa selles, et observatoorium ehitati Tõraverre. 1959. aasta 1. juunil moodustati instituudi juurde astronoomia ja atmosfäärifüüsika sektorite töökoda, millest hiljem sai aparaadiehituse sektor ning mõne aja pärast Füüsika Instituudi aparaadiehituse laboratoorium. Valduri eestvõtmisel valmis esimene Eestis loodud aparaat, mis lennutati vene satelliidi peal kosmosesse. Valdur oli ka üks esimesi, kes juhtis tähelepanu kosmose-astronoomia perspektiividele. Senini olid satelliidid mõeldud ainult geofüüsikaliste uuringute ja sõjaliseks otstarbeks.

Pärast aparaadiehituse laboratooriumi sulgemist 1993. aastal järgnesid Valduri elus kümme aastat tööd Eesti Põllumajandusülikoolis keskkonnaaparatuuri laboratooriumi juhatajana (1993–2003). Sealgi oli ta oma mõtete ja ettevõtmistega paljuski mitmeid aastaid oma ajast ja harjumuspärastest teemadest ees, võttes oma südameasjaks taastuvenergia küsimused, tegeldes tuule- ja vesinikuenergia teemade ja taastuvenergia-alaste konverentside korraldamisega. 1999. aastal algatas Valdur konverentside sarja Taastuvate energiaallikate uurimine ja kasutamine, mis toimub 2019. aasta novembris juba 21. korda, olles ainus eestikeelne nii pika järjepidevusega valdkondlik konverents Eestis.

Suure osa oma elust pühendas Valdur teoreetilise astrofüüsika, teadusaparaadiehituse, eksperimentaalfüüsika, kosmosetehnika ja taastuvate energiaallikate kasutamise uuringutele. Teda võib pidada teadusaparaadiehituse loojaks Tartus. Valduri töö tulemusena loodi esimene kahekordne peegeldifraktsioonivõredega vaakummonokromaator, see võimaldas esmakordselt maailmas uurida kõrgete ja ülikõrgete rõhkude mõju kirstallide spektri nähtavale osale.

Ta on avaldanud hulgaliselt teaduslikke publikatsioone ning tema kaasjuhendamisel on kaitstud väitekirju. Koos kaasautoritega on ta saanud viis NSVL autoritunnistust ning patente Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikideski. 2009. aastal oli ta Tartu medali kavaler.

Valdurist mõeldes ei pääse üle ega ümber ka malest. Kolm korda võitis ta Eesti Teaduste Akadeemia malemeistri tiitli ja jõudis 1977. aastal ka meistrikandidaadi normini.

Meile jääb temast mälestus kui arukast ja särasilmsest, entusiastlikult tegusast ja hea huumorimeelega mehest. Teda on iseloomustatud kui tublit Eesti patriooti, selgesilmset mõtlejat, loojat ja vaimuvärskuse eeskuju.