Pressiteated

Mageveetaimede liigilist koosseisu kontrollivad süsinikuallikad ja valgala omadused

Möödunud novembris avaldas ajakiri Science teadusartikli rahvusvahelisest uurimusest, mis keskendus küsimusele, kas võib leida seose süsinikuallikate kontsentratsiooni ja bikarbonaate kasutavate taimeliikide leviku vahel.

Uuringus kaasa teinud hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli teadur Tõnu Feldmanni sõnul selguski, et globaalses mastaabis kasvas bikarbonaatide kontsentratsiooni suurenedes vees ka taimeliikide sagedus, kes suudavad neid fotosünteesis kasutada süsiniku allikana (vt Joonis 1). „Ennekõike on bikarbonaatide kasutamine varuvariandiks süsinikdioksiidi madal kontsentratsiooni korral,“ lisas Feldmann.

Ühtlasi näitas uuring, et inimtegevus, nagu metsade raiumine, väetiste kasutamine ning keskkonna hapestumise põhjustamine, on tõstnud veekogudes bikarbonaatide kontsentratsiooni, põhjustades seeläbi muutusi veetaimestiku liigilises koosseisus (vt Foto 1). See mõjutab omakorda aga kogu vee-elustikku ja veekogu kui tervikut, täpsustas ta.

Taustaks:

Fotosüntees, mille käigus toodavad taimed valguse kaasabil arenguks vajalikke aineid, sõltub maismaatingimustes põhiliselt temperatuurist ja vee kättesaadavusest. Veekeskkonnas on seevastu olulised valgustingimused, toitained ja anorgaanilise süsiniku (CO2 kujul) kättesaadavus.

Viimasest võibki kujuneda fotosünteesi piirav tegur, kuna protsessiks vajaliku süsinikdioksiidi difusioon vees on 104 korda aeglased kui õhus. Lisaks võib intensiivne fotosüntees vees viia selle taseme allapoole protsessiks vajalikku.

Selle vältimiseks suudavad paljud veetaimed kasutada CO2 allikana bi- ehk vesinikkarbonaate. Viimased tekivad, kui COreageerib karbonaatide, aluseliste dioksiidide või alustega.

Tuntumaks vesinikkarbonaadiks on naatriumvesinikkarbonaat ehk söödisooda. Olenevalt piirkonnast ja veekogu valgala geoloogiast erinevat bikarbonaatide ja CO2  kontsentratsioonid väga suures ulatuses (vt Joonis 2).

Täismahus artikliga on võimalik tutvuda SIIN.