Uudised

Teadustööga uuriti kuivaks jäänud järvealade süsihappegaasi emissiooni

Foto: Matthias Koschorreck

Maikuu esimesel päeval avaldas ajakiri Nature Communication artikli „Global CO2 emissions from dry inland waters share common drivers across ecosystems“, mille uurimistöödes osalesid ka Eesti Maaülikooli hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli vanemteadurid Eva-Ingrid Rõõm ja Alo Laas.

Põuastel suvedel võib järvede veetase alaneda, jättes kuivaks kaldalähedased põhjasetted, kus lagunev muda võib olla täiendavaks CO2 allikaks. Selle teadasaamiseks viisid 24 töörühma läbi uuringu kokku 196-l kuivenenud siseveekogu osal maailma erinevates kliimavööndites.

Eestis uuriti teadustöö raames kümne järve aeg-ajalt kuivaks jäävaid kaldaalasid. Valitud järved esindasid kõiki kaheksat Eestis EL veepoliitika raamdirektiivi raames esindatud järjetüüpi: Viisjaagu (tüüp I), Ähijärv (II), Verevi (III), Pangodi (III), Pühajärv (III), Nohipalo Mustjärv (IV), Nohipalo Valgõjärv (V), Võrtsjärv (VI), Peipsi järv (VII) ja Vööla meri (VIII). Kolm III tüübi järve valiti tüübisisese varieeruvuse hindamiseks.

Eesti järvede kuivaks jäänud kaldaaladel mõõdetud süsihappegaasi emisioon oli vahemikus 2-810 mmol CO2 m-2 d-1. Kõige kõrgemat emisiooni mõõdeti Pühajärve kaldaalalt. Sarnaselt Pühajärvega oli kõrge emissioon ka teistes III tüübi järvedes, kuid ka V ja VIII järvetüübis. Kõige madalamaid süsihappegaasi emissiooni väärtusi mõõdeti IV, I ja VI järvetüübi esindajate kuivaksjäänud kaldaaladelt.

Kogu projektis mõõdetud süsihappegaasi emisioonid  jäid vahemikku -27 kuni +2968 mmol CO2 m-2 d-1, mis tähendab, et Eestis mõõtmistulemused sobitusid kenasti skaala keskossa. Vanemteadur Alo Laasi sõnul näitab mõnedel uurimisaladel mõõdetud negatiivne emisioon, et seal paljandunud setted sidusid, mitte ei vabastanud CO2.

„Projekti tulemustest saime teada, et kuivaks jäänud järvealade süsihappegaasi heitkogused mõjutavad oluliselt kogu uuritava ökosüsteemi süsinikuringet ja on seni olnud tugevalt alahinnatud,” kirjeldas Laas. Erinevate kliimavööndite osas olid emissioonid suhteliselt sarnased ja suuremaid erinevusi põhjustasid piirkondlikud setete (savi, liiv, kruus, turvas, jne) variatsioonid. Saadud tulemuste arvestamine suurendaks tänaseid siseveekogude süsiniku koguemissiooni hinnanguid umbes 6% ehk 0,12 Pg C y−1 võrra.

Eesti uurimisrühma finantseeris Eesti Teadusagentuur (PUT PSG32, PUT1598) ja Haridus- ja Teadusministeerium (IUT 21-02).

Täismahus artikkel: https://www.nature.com/articles/s41467-020-15929-y

Väljaandes Science Daily avaldatud pressiteade: https://www.sciencedaily.com/releases/2020/05/200501092918.htm