Uudised

Veterinaarid ministrile: loomade ravist peegeldub keskkonnaseisund

Foto: Risto Mets / EMÜ
Dr Madis Leivits tutvustas minister Rene Kokale veterinaari töö seda poolt, mida avalikkusele enamasti ei näidata. Need külmikud on täis hukkunud röövlindude surnukehi. Oma teadustöös uurib Leivits lindude elundkonda, et tuvastada looduskeskkonna olukord nende elupaigas.

Reedel, 12. juunil maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi veterinaariakliinikut külastanud keskkonnaminister Rene Kokk arutas võõrustajatega mitmeid veterinaarohutuse teemasid ning inimmõju keskkonnale. Ühtlasi sai ta ülevaate ülikooli uurimissuundadest.
Mullu Eestimaa Looduse Fondilt noore looduskaitsja auhinna saanud dr Madis Leivitsa eestvedamisel räägiti põhjalikult jahipidamisest pliimoonaga. Ehkki juba aastaid on turul alternatiivsetest materjalidest laskemoona, on pliikuulid jahipidajate uskumuse järgi endiselt parimad.
Tuleb meeles pidada, et inimesele ohutut pliikogust ei ole olemas ning juba väga väikesed doosid kahjustavad kõiki elundkondi ja tekitavad muu hulgas ka käitumishäireid. Paraku alahindavad jahimehed plii mürgisust ning selle mõju tervisele. Kütitud ja pliiga saastunud ulukite liha süüakse ise ning antakse seda ka oma pereliikmetele ja lähikondsetele.
Iga üksiku metslooma ravimist ei maksa üle tähtsustada, leidis Leivits, kuid tõdes, et patsientide terviseseisund ja siseorganite töövõime on väga headeks indikaatoriteks keskkonnaolukorra hindamisel. Kogu see kodukeemia, mida inimesed massiliselt kasutavad, jõuab jääkidena loodusesse ning kõigi nende ainete koosmõju ei ole uuritud. Ta tõi näite, et kui Kesk-Eesti jahialadel on röövlinnud hädas pliimürgistusega, kuna nad söövad jahimeeste jäetud jääke, siis näiteks rannikualade linnud on hädas elavhõbedaga. Kust elavhõbe nende organismi jõuab, ei ole täpselt teada.
Minister omakorda tundis elavat huvi, kui palju palju veterinaare maaülikool koolitab ning kui palju neist suundub tööturule erialasele tööle? Instituudi direktor Toomas Tiirats kinnitas, et igal aastal võtab maaülikool vastu ligi kolmkümmend Eesti noort. Teist samapalju asub igal aastal õppima veterinaarmeditsiini rahvusvahelisse gruppi, ent seal käib õpe inglise keeles ning enamik lõpetajatest suundub siit saadud haridusega tagasi oma kodumaale.
Lõpudiplomini paraku nii paljud ei jõua ning päris erialasele tööle asub lõpetanutest veelgi vähem. Vaatamata veterinaaride suurele vajadusele produktiivloomade lautades ja väga heale palgale on spetsialiste leida äärmiselt raske. Nii loodabki instituut, et õppima tuleb ikka ka julgeid noori, kes lisaks kasside ja koerte aitamisele ei pelgaks ka lehma ja hobust.
Kliinilise veterinaarmeditsiini õppetooli kliinilise juhi Aleksandr Semjonoviga arutati vajadust luua keskused piiril konfiskeeritud eksootilistele loomadele. Leidub piiriületajaid, kes püüavad riiki pääseda mõne ohustatud looma- või linnuliigi esindajaga. Need loomad tuleb konfiskeerida, kuid riigil pole neid olevusi reaalselt kuhugi panna. Loodusesse ei tohi neid samuti lasta. Seega on tarvis keskust, kus nende loomade terviseseisundit hinnatakse, vajadusel neid ravitakse ning võimalusel korraldatakse transport nende algsesse elupaika tagasi. Maaülikooli ja Tallinna loomaaia ühine eesmärk on rajada üks selline keskus loomaaia territooriumile, aga ka Tartusse maaülikooli kliiniku juurde oleks sellist tarvis, leidis Semjonov.