Sündmused

25. aprillil kell 10.15 kaitseb Randel Kreitsberg Vanemuise 46 ruumis 301 zooloogia erialal doktoritööd "Using biomarkers in assessment of environmental contamination in fish - new perspectives" (Uued suunad keskkonnareostuse hindamisel kasutades kalade biomarkereid).

Juhendajad:
vanemteadur Arvo Tuvikene, Eesti Maaülikool
Prof Toomas Tammaru, Tartu ülikool

Oponent: Prof Lars Förlin, PhD, Göteborgi ülikool, Rootsi

Kokkuvõte:

Doktoritöö eesmärk oli hinnata naftareostuse, põlevkivitööstuse poolt reostatud setete ja Läänemere rannikuvetes leiduva hajureostuse mõju kalade biomarkeritele. Lisaks eelnevale pakub töö välja kaks uut biomarkerit (lesta maksa värvus ning toksiliste ainete metaboliitide sisaldused uriinis) ning uurib hapnikupuudust olulise füsioloogilisi protsesse mõjutava lisafaktorina. Töös on kasutatud kahte metoodilist lähenemist: nii eksperimendi käigus saadud andmeid kui ka välitöödel kogutud materjali. Läänemere rannikuvetest koguti proove kokku kuues piirkonnas ning biomarkereid analüüsiti kolmel kalaliigil: emakalal (Zoarces viviparus), lestal (Platichthys flesus trachurus) ja hõbekogrel (Carassius auratus gibelio).

Biomarkerite analüüside käigus leiti kaladel mitmeid kahjustusi alates geneetilistest kõrvalekalletest kuni muutusteni üldises konditsioonis ja kasvukiiruses. Erinevate Eesti rannikumere proovipunktide võrdluses joonistusid selgelt välja Nõva ja Sõrve uurimisalad, kus elavatel kaladel leiti kõige rohkem keskkonnareostusest tulenevaid kahjustusi. 2006. aastal toimunud Nõva naftareostuse järelmõjude uuringus analüüsiti naftaproduktide kontsentratsioone ning biomarkereid reostusala lesta kudedes.

Tulemustest lähtub, et isegi 5 kuud pärast naftareostust sisaldavad kalade koed arvestataval määral toksilisi aineid, kuid juba 9 kuud pärast reostust on toimunud oluline kontsentratsioonide langus. Lisaks kontsentratsioonidele sõltub toksilise aine mõju ka füsioloogilistest protsessidest. Läbi viidud laborieksperiment näitab, et ka mitmed keskkonnamõjurid (hapnikusisaldus, toidu kättesaadavus) ning kalade füsioloogiline seisund (sigimisaeg, hiberneerumine) mõjutavad toksiliste ainete kehasse sisenemist ning mõjude avaldumist.

Käesoleva doktoritöö tulemusel saadud uute teadmiste kasutuspõld on lai, alates üksikute biomarkerite hindamisest seire kontekstis ja lõpetades üleüldise keskkonnaseisundi hindamise strateegiate kujundamisega.