Ülle Kübarsepp

Keskkooli lõpetades soovitas eesti keele õpetaja mul minna Tartu ülikooli emakeelt tudeerima, ent mina valisin hoopis veterinaari kutse. Lõpetasin EPA 1980. aastal kindla teadmisega, et töötan kogu ülejäänud elu veterinaarina. Nüüdseks aga olen eluringiga jõudnud ikkagi tagasi emakeele juurde, töötan maakonnalehes Valgamaalane reporterina.

Unustamatud Elu Parimad Aastad aga möödusid Nõukogude ajale kohaselt – sügisel sai traavitud suure kodumaa mõõtmatutel kartulipõldudael ning tuuseldatud kolhooside õunaaedades. Vastu talve saime lõpuks maanduda vanas armsas loomakliinikus Narva mäel.

Sehkendamist ja sebimist jätkus küllaga. Esimesed õppeaastad traageldasime suure osa Tartust risti-põiki läbi, kolmnurk Riia mägi – Narva mägi – Tähtvere on paksult nii meie kui teiste jalajälgi täis. Kas tänapäeva tudeng viitsiks end hommikul vara vedada Bettonist Riia mäele, et kuulata mingit arusaamatut poliitökonoomiat või nühkida talvehämaruses Tähtvere suusaradadel? Ega ei viitsiks küll, aga meie tegime kohustusliku kadalipu auga läbi ja preemiaks saime edaspidi rohkem aega pühendada valitud erialale.

Kuigi meist paljud ei tööta enam õpitud erialal, on siiski tunda magusat tsunftisisest ühtekuuluvustunnet, mis sunnib igasse veterinaariat õppinud inimesse suhtuma erilise austuse ja lugupidamisega.

Külastasin mõned aastad tagasi nina-kurguarsti. Doktori jutule pääsedes selgus üllatusena, et tegemist on endise kursusekaaslasega, kellest on nüüdseks saanud hinnatud erialaarst meditsiinisfääris. Mille kõigega veterinaarid küll hakkama ei saa! Võiks isegi öelda, et veterinaar olla on uhke ja hää, sest kahe lugupeetud kõrgkooli eesotsas troonivad samuti loomaarstid.

Veterinaarteadust võibki iseloomustada kui üsna laialdaste baasteadmistega eriala. Tudengina pidime tundma õppima nii lüpsisaladusi kui sõnnikumajandust. Rippkraaptransportööri töötamise põhimõtted ei unune elu lõpuni!

Võin oma unistuste eriala kiita taevani, ent olen veendunud, et iga teisegi eriala lõpetanu leiab lemmikkooli kohta rosinaid. Noorim tütar, kes siin nüüd müttab, on oma kooliga samuti väga rahul. Selle aja, mis meie suusatamisele pidime pühendama, saavad tänapäeva tudengid ennast teostada seltsingutes.

Kuigi meie kooliaegseid ehitised pole enam kasutusel, teevad südame rõõmsaks uued ja ajakohased õppehooned. Järjepidevuse üle võib vaid rõõmustada.

Elagu Elu Parimad Aastad!

Ülle Kübarsepp