Uudised

Head noored kolleegid!
Armsad töökaaslased!
Lugupeetud külalised!

Uus semester algab. Paljudele siin saalis olijaist on see esimene. Uks uude võib ju olla ka vana – nagu ta talutares enamasti ongi. Seevastu maailm ukse taga on alati uus. Nii avab ka uks uude semestrisse niisuguse maailma, mis on senisest täiesti erinev.

Lubage, et ma kirjeldan seda erinevust. Need meie hulgast, kes on otsustanud Eesti Maaülikooli kui alma mater´i kasuks, peavad õppima ära neli erinevat ja samas väga tihedalt kokkupuutuvat asja. Neist esimene on Eesti Maaülikool meie olevikus, tulevikus ja kokkukuuluvuses ajalooga.

Alma mater pole kunagi võõrastemaja – tuled ja lähed.
Alma mater on ema ja kodu. Meie, õppejõud, ei saa panna silmi kinni selle ees, et stuudium võib jääda ka pooleli. Kui nii juhtub, on see halb ning seepärast tuleb teha kõik, mis võimalik, et stuudium jõuaks lõpule. Mitte diplom kui paber, vaid alles teadmiste valdamine annab sulle selle vabaduse, mille aluseks on vaimne iseseisvus, ja see sünnib siis, kui on läbitud terve stuudium. Aabitsast entsüklopeediani.

Kuid kuskilt tuleb alustada ja selleks on vundament, teadmiste niisugune põhi, mis ei purune. See on eriala ehk valdkond, mis annab sulle profiili. Uskuge, et elu sunnib meid tegema vägagi äkilisi kannapöördeid. Enamasti ei sõltu see meist, kuid mida tugevamalt on kand maas, seda raskem on meid ümber lükata. Seepärast väga soovin teile oma eriala leidmist ja temale truuks jäämist.

Muidugi võib eriala ka vahetada, koguni korduvalt. Ent aluspõhi ei tohi nihkuda. See tähendab, et teil peab olema niisugune ankurdus, mis ei lähe paigast ära ühegi korra ajal. Veterinaarina ütleksin, et selliseks ankruplatsiks on anatoomia ja füsioloogia ehk õpetus organismi ehitusest ja talitlusest. Igal erialal kehtib oma ükskordüks ja see peab olema peas. Tahaksin seepärast eraldi rõhutada, et kord juba valitud eriala nõuab või vähemasti eeldab ka truudust. See on võimalik, kui sa tunned aluspõhja.

Erialatruudus, millest ma räägin, ei tähenda põrmugi kammitsetust. Vastupidi, ta suurendab vabadust. Üks võimalusi on välismaa, seal õppimine ja töötamine – või ka tagurpidi, esmalt töö ja siis stuudium lisaks. Me ei pea õppima välismaal nagu marmorpalees, veevulina saatel. Raja taga on tark õppida seda, mis seal on teisiti kui meil. Meid võib teha kadedaks välismaise labori sisseseade, aga me ei saa ju saata Inglismaale või üle Suure Lombi sealsetesse uurimiskeskustesse omi lambaid või lehmi. Neid tuleb tohterdada siin, kohaldades selle, mis meil on käepärast, sellega, mida me mujal oleme näinud. Oluline on see, et välisülikooli minnes ei raiskaks me seal aega, vaid imeksime endasse kõik positiivse, mida näha on, ja püüaksime parimat osa nähtust ka meil rakendada. Tihti on aga nii, et aeg kaob, vaadatakse küll maailmas ringi, aga ei nähta tegelikku sisu.

Pisut teises mõttes tähendab erialatruudus põlvest põlve jätkuvat oskust pidada talu või minimaalselt hoida korras õueaiamaa oma viljapuude ja marjapõõsastega. Meie talud on väga harva suured. Suurt talu ei majanda ühe pere tööjõuga tõesti ära. Kuid kas keegi oskab öelda, kus elab Eestis pops või kantnik? Nende seisus on kadunud. Nüüd on nii, et kui vanemad elavad linnas, ent peavad maal suvilatüüpi elamut, on nad õnnega koos, kui nende lapsed ja lapselapsed tunnevad huvi maal elamise vastu, aga omavad ka teadmisi ja oskusi, mis võimaldavad iseseisvalt kasvõi digiboksi televiisorile taha lülitada või muruniitjaga ringi käia, mitte ei pöördu elementarsete tööde tegemiseks kellegi teise poole. Siin pole midagi põlata. Koduelektroonika valdamine on suur kunst. Aga veel suuremaks kunstiks on kujunemas lihtsad, eestlasele igiomased tegevused ja oskused. Lihtsalt on tarvis, et sul oleks vähemasti üks niisugune erialane kompetents, mida on väga raske ümber lükata.

Erialatruudus võib juhtida aga ka doktorantuuri, sealt edasi järeldoktorantuuri soovitavalt mõnes juhtivas uurimiskeskuses, seejärel juba sihtfinantseeritava teema eest vastutajaks ja lõpuks korralise professuurini või labori juhatajaks.
Tartu Riikliku Ülikooli kauaaegne õppejõud maailmakirjanduses oli hilisem professor Villem Alttoa, kelle oma kätega ehitatud kodu asub Tähtvere väljal minu sünnikodust kiviviske kaugusel. Temal oli kombeks öelda, et ülikool kui tehas jaguneb kaheks tsehhiks. Üks on diplomitsehh, teine teadusetsehh. See, millest ma siinkohal kõnelen, on teadusetsehh ehk pikk tee akadeemilise hierarhia tippu.

On vaja, et te seda tippu ei unustaks, ent tuleb kogu aeg meeles pidada, et sinna tuleb tõusta, sest seal ei saa maanduda. Teie eeliseks, noored kolleegid, on maailma avatus. Kuid see maailm pole lage nagu kõrb. Ta on meiesuguseid täis ja nende keskel tuleb enesele ruumi teha.

Rahvusvaheliselt nimekas lingvist Paul Ariste kirjutas kord, et tema pole rebane olnud. Pisut ta luiskas. Esimese semestri üliõpilane on algaja igas asjas. Üks leiab endale toakaaslased ja sõbrad, teine saab ülikoolist abikaasa, kolmas jätab kõik katki. Kõik kokku see tähendab, et algul tuleb hakata elama ja õppima võõraste keskel, aga viimaks tuleb jõuda m e i e ülikoolini. Kaotatud aega enam tagasi ei saa. Seepärast tuleb ülikoolist võtta välja nii palju kui jaksad, sest klassipinginaaber on kolleeg küllalt harva. Erialakaaslane ülikoolist on kolleeg alatiseks. Seepärast – ärge jääge üksteisele võõraks, ent hoidke oma nägu ja silmavaadet.

Mõne kuu pärast on meil käes ühinenud Euroopa uus parameeter ehk euro. See on loogiline samm, mida enam tagasi ei võta. Kuid see samm ei anna meile veel vastust küsimusele, kui kaugele Euroopa laieneb ja kui ühtne on ta seestpoolt, sest igal riigil on oma naabrid. Eesti naabriteks on Läti, Läänemeri, Soome laht ja Vene Föderatsioon. Iraak ja Afganistan meie naabrid ei ole, ent Euroopa Liidu ja NATO kaudu on meil rahvusvahelisi kohustusi ka Kesk-Idas. Me peame oskama mõtelda multidimensionaalselt ehk nagu liikuv täpp Möbiuse lehel. Tekib küsimus, kust punktist too Möbiuse leht algab. Kust mujalt kui meie seest, sest inimene on kõverusi täis.

Nende kõveruste leidmine ja, kus vaja, korrigeerimine, pole sugugi pidevalt ränk ja kurnav töö. Tihtipeale on see hoopiski lõbus ja põnev. Seepärast ma soovin meile kõigile head stuudiumit. Mitte väsitavat, vaid ergutavat. Mitte ikaldust, vaid rikast salve. Selle rikka salve täitmisel on teile abiks ja aitavad õiget rada leida Eesti Maaülikooli juhtkonda kuuluvad inimesed:
Teadusprorektur professor Anne Luik
Õppeprorektor Jüri Lehtsaar
Haldusdirektor Kalju Koha
Rahandusosakonna juhataja Mati Mägi
Metsanduse ja maaehitusinstituuti juhib Paavo Kaimre
Põllumajandus ja keskkonnainstituuti juhib Aret Vooremäe
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatusinstituuti juhib Toomas Tiirats
Majandus- ja sotsiaalinstituuti Rando Värnik
Tehnikainstituuti ja Tartu Tehnikakolledžit Margus Arak

Ülikooli eest vastutab Mait Klaassen

Kallid esmakursuslased ja kolleegid. Ühtede jaoks on tänane päev järjekordne minek vanast uksest uude maailma, teiste jaoks aga on ka see vana uks uus ja maailm selle taga hoopis tundmatu. Avastagem see uus üheskoos ja üksteist toetades! Ilusat õppeaasta algust!