Uudised

Maaülikooli teadlased osalesid arukase genoomi järjestamisel

Helsingi ülikooli professorite Jarkko Salojärvi ja Jaakko Kangasjärvi juhitud teadusrühm, kuhu kuulusid ka Eesti Maaülikooli teadlased, avaldas arukase genoomuuringu tulemused. Kaskede loodusliku kohanemismehhanismi mõistmine lisab uusi teadmisi geenitehnoloogiasse ning metsade biotehnoloogiasse.

“Vaid väga väheste puuliikide genoom on täielikult järjestatud ning seetõttu annab uuring eriti väärtuslikku teavet pikaealiste taimede genoomi ehituse ja arengu kohta. Loodetavasti on uuring erinevates keskkonnatingimustes kiirema juurdekasvu ja parema puidu kvaliteediga taimede aretamisel hüppelauaks,” ütles Eesti Maaülikooli professor Ülo Niinemets.

Arukask on paras- ja arktilise kliimavöötme metsades valdav ning ka Eestis väga levinud puu. Kuigi arukask on kiire kasvu ja kõrgekvaliteedilise puidu tõttu Põhjamaade metsatööstuse peamine ning väga väärtuslik tooraine, oli tema genoom seni veel järjestamata.

“Arukask on ulatusliku geograafilise leviku tõttu läbi aegade olnud tugevasti mõjutatud keskkonna muutustest. Peamine puude kasvu ja arengut mõjutav tegur on olnud temperatuur,” rääkis Niinemets. Ta täpsustas, et arukase mitmetes kasvukohtades on tänapäevaks temperatuur tõusnud 1,5 °C ja võib ennustuste kohaselt selle sajandi jooksul tõusta veel 4 – 11 °C. Et mõista kliimamuutuste mõju puude populatsioonidele metsades, tuleb uurida nende molekulaarse kohastumise märke genoomis nii minevikus kui tänapäeval. 

Uuringus, mille tulemused avaldati ajakirjas Nature Genetics, järjestati 80 B. pendula taime genoom, mis koguti Soomest, Saksamaalt, Norrast, Iirimaalt ja Siberist. See info võimaldas uurijatel kindlaks määrata mitmed olulised mutatsioonid, mis aitavad mõista keskkonnaga kohastumist ja puude arengut ning seda, kuidas antud liigi taimed reageerivad valgusele muutuvates keskkonnatingimustes erinevatel pikkus- ja laiuskraadidel. Info on oluline ka arukase aretajatele. Lisaks professor Ülo Niinemetsale osales esmauuringus ka Eesti Maaülikooli teadur Leila Pazouki. Täispikk artikkel on avaldatud siin: http://www.nature.com/ng/journal/vaop/ncurrent/full/ng.3862.html