Uudised

Härmo Hiiemäe on maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi vesiviljeluse peaspetsialist, kes õpetab kalakasvatajaid lisaks maaülikoolile juba mitu aastat ka Järvamaa Kutsehariduskeskuses.

Sagedaminigi Kreutzwaldi 46A-st (vesiviljeluse õppetool) või mõnest kalakasvandusest leiab Härmo aga hoopis Tehnikamaja tagant, pealtnäha suvalisest garaažiboksist number 40, kus asub vastne vesiviljeluse katsebaas ning kuhu sisse astudes avaneb hoopis ennenägematu maailm. Õhk on niiske ja temperatuur vahemereline, valgus on hämar ja seinu katavad kõiksugu tooni jõevähkide akvaariumid. Kui olen saanud mõne sekundi uue reaalsusega harjuda, astub kõrvaltoast välja Härmo ja ütleb rõõmsameelselt: „Tere! Leidsitegi üles!“ On selge, et Härmo tunneb end siin koduselt. 

Alustame oma intervjuud väikese ringkäiguga katsebaasis, mis on tõepoolest vingelt sisustatud ning kus oleks justkui neli omaette tuba – hele ja valgusküllane labor, jõevähkide akvaariumiruum, hämar ja hiiglaslike tünnidega (loe: basseinidega) kalade ruum ning kogu kaadervärki käimas hoidev tehnoruum katsebaasi keldrikorrusel. Taipan viimaks diktofoni sisse lülitada ning alustame intervjuuga.

Härmo – kuidas sa üldse kalakasvatuseni jõudsid?

Tee leidsin seetõttu, et ma ei teadnud kalade kasvatamisest mitte midagi. Mõte kalakasvatusest tundus mõnevõrra kummaline, aga samas kuidagi tuleviku- ja teadushõnguline. Võimalik, et huvi kalade vastu oli juba lapsena olemas ja et kalade maailma hakkas teed sillutama raamat „Loomade elu – kalad,“ mis tundus mulle ülimalt põnev lehitseda. Ka vee-elustikku tutvustavad saated ja lühifilmid naelutasid mind alati teleri ette istuma, mida muud saated enamjaolt ei teinud.

2010. aastal lõpetasingi maaülikoolis kalakasvatuse magistriõppe. Samal ajal oli mul võimalus Taanis koha kasvatamisega kogemusi saada. 2013. aastast asusin tegelema Varbla kalakasvatuse OÜs tuuraga. Järvamaa Kutsehariduskeskuses alustasin õpetajana 2012 ning seal õpetan kalakasvatust tänaseni. Maaülikoolis alustasin vesiviljeluse peaspetsialistina õpetamist 2020. aasta juulis ning sellest ajast saadik on katsebaas olnud minu teine kodu.

Millega katsebaasis praegu tegeletakse?

Esiteks töötame katsebaasis erinevates suurustes ja vanustes jõevähkide ehk väärisvähkidega. Vähi oluline roll vesiviljeluses on tingitud mitmest asjaolust: ühelt poolt vajadusest taastada ja tugevdada jõevähi looduslikku asurkonda veekogudes, kust see on erinevatel põhjustel kadunud, ning teiselt poolt huvist suurendada jõevähi kui delikatessi toodangut vähikasvandustes.

Jõevähki on kasvatatud suhteliselt lühikest aega ja üks oluline teema, mille kallal töötada, on leida või välja töötada jõevähi jaoks optimaalne sööt, mis võimaldaks kuluefektiivselt suurendada isendite kasvukiirust ja tugevdada nende immuunsust. Teiseks tegeleme katsebaasis ka euroopa sägaga, meie punase raamatu kalaliigiga, eesmärgiga arendada välja ja optimeerida säga kui uue kalakasvatusliigi kunstliku paljundamise ja kasvatamise tehnoloogiad ning selgitada välja parimate omaduste ja näitajatega geeniliinid.

Mis seni olulisemad tulemused on?

Minu silmis ongi üheks olulisemaks tulemuseks maaülikooli katsebaasi tehistingimustes paljundatud põlvkond sägade noorjärke. Säga on varem küll varem kunstlikult paljundatud, kuid korduva veekasutusega ja kontrollitud veetemperatuuriga süsteemis üles kasvatatud sugukalasid kasutades on selline protsess esmakordne. Tänaseks oleme saanud marja ja niiska, millest olemegi paljundanud euroopa säga. See on seesama liik, kes on meil Eestis aastatuhandeid elanud. Säga on väärtuslik just tema kasvukiiruse pärast, see teeb ta atraktiivseks kalakasvatajatele.

Kui eelmise aasta jaanipäeva paiku tõime siia keskmiselt 1,1 kg kaaluvad kalad, siis oktoobri keskpaigaks (4 kuud) olid nad saavutanud kaalu 3,3–3,6 kilo, mis on päris suur kasvamine! Söödakoguseid ja lisatingimusi vaadates selguski, et liik kasvab üsna kuluefektiivselt. Ainus küsimus ongi, kuidas leida seda soojust, mis säga kasvukeskkonna hoidmiseks vaja läheb. Näib, et kahe aastaga kasvab juba väga korralik müügikala – luid on vähe, liha on hõrk, täpselt parasjagu rasvane ning tekstuurilt on liha suhteliselt tugev: saab praadida, grillile panna, ei lange laiali. Niisiis on selle projekti tulemused küllaltki revolutsioonilised ja mina näen siin suurt tootmisatraktiivsust.

Kuidas Eestis kala tootmisega üldse seis on?

Eesti kalatootmise saab kaheks jagada – üks on kalakasvatuslik pool, mida meie siin praegu uurime, ning selle kõrval on veel kalatööstuslik pool, mis on loodusliku tooraine püük. On ka olnud perioode, mil see viimane on olnud päris korralik – näiteks ahven ja koha, mis on olnud tõsised müügiartiklid. 2015. aastal jõudis maailma vesiviljeluslik toodang samasse mahtu loodusliku kala püügiga. Ja kohe järgmisel aastal panigi vesiviljeluslik tootmine juba looduslikust kalapüügist mööda. Eestis on olnud tootjatel küllaltki palju katsumusi, sest kalaturg on heitlik ja muutub teinekord väga kiiresti – mõistagi juhib seda paljuski tarbija nõudlus. Praegu on näiteks sellesama ahvena ja koha varud hakanud veekogudes kiiresti hääbuma ja pigem me hakkame rääkima trendidest, kus nad võivad sattuda sägale sarnaselt juba punase raamatu kaante vahele.

Räägime katsebaasist endast. Millised siinsed võimekused on?

Katsebaasi on rajatud kaks eraldiseisva biopuhastusega korduva veekasutuse printsiibil töötavat kalakasvatussüsteemi. See tähendab, et meil on võimalik hoida üks süsteem kindlasti töökorras, kui teisega peaks midagigi juhtuma. Teisalt tähendab see ka, et meil on võimalik tekitada kaks täiesti erinevat keskkonda. Üks süsteemidest koosneb kolmest 4 m3 basseinist ja võimaldab kasvatada ja pidada 50- kuni 5000-grammise kehamassiga kalu.

Teine süsteem koosneb üheksast 1 m3 basseinist ja on mõeldud pisikeste, kuni 50-grammiste noorkalade kasvatamiseks. Lisaks on katsebaasis kaks sõltumatu veevarustusega akvaariumite komplekti, kus praegu elavadki meie jõevähid. Baasi tehnoloogiline sisustamine lõppes 2020. aasta juunis, käesoleval aastal oleme seda veel kalamarja ja soolavähikeste inkubeerimisaparaatidega täiendanud.

Katsebaas on siis küllaltki uus?

On küll (vastab Härmo noogutuse ja õhinaga) ning uus on ka tehnoloogia. Kasvõi meie kasutatav biokilekandja on sisuliselt isepuhastuv ja aitab väga palju aega kokku hoida. Kusjuures 5–6 aastat tagasi sellist biokilekandjat alles tutvustati konverentsidel, nii et kogu tööstusharu on väga selgelt tõhususele ja innovatsioonile suunatud. Kui 20 aastat tagasi võis ühe kilogrammi kalasööda tegemiseks kuluda 6–7 kilo väheväärtuslikku kala, siis tänapäeval kasutatakse juba kalatootmisest üle jäänud jääkaineid ning hoopis alternatiivseid proteiine.

Katsebaasis on küllaltki pime, millest see?

Siin hoitaksegi teadlikult sumedat valgust, et kalakasvataja näeks toimetada, aga kalal oleks mõnus hämarus. Mõni kala tahab ka konkreetselt valget ja pimedat aega, mõni jälle ei taha üldsegi pimedat. Näiteks ahvenalisi kasvatataksegi valges tsüklis, et näidata talle, et on pigem päev ja soodustada niiviisi nii toitumist kui paljunemist. Tuur aga näiteks tahab just õhtust olemist. Igal kalaliigil on see erinev ja see just teebki selle maailma huvitavaks.

Vähid on siis teistsugused?

Just nii! Kaladest me juba rääkisime – nende toidust, elukeskkonnast, kasvukiirusest –, aga täpselt samad tegurid on ka vähkide poole peal olemas. Nendega me katsetame erinevaid söötasid: kuidas vähk mingi sööda peale reageerib ja kasvab: kas me peame mingit komponenti vähemaks võtma, mingit komponenti lisama? Kui toetatud on vähk kestumisel, kui elujõuline ta on? Mõistagi on vähkide kasvatamisel ka riske. Näiteks võivad neid kasvutiikidest linnud välja noppida, samuti võivad inimesed tahtlikult või kogemata mingeid võõrliike sisse tuua. Just ennist sain telefonikõne, et ühest Eesti veekogust olla krabi avastatud. Et meil endal Eestis krabisid ei kasva, siis ongi liik kusagilt sisse toodud.

Üldisemalt – kui ma aasta tagasi katsebaasi tulin, siis arvasin ma jõevähkidest suhteliselt vähe. Aga nüüd, vaadates kogu seda akvaariumite maailma ja vähkide käitumist, saan tõdeda, et neil kõigil ongi oma käitumismuster – mõnes akvaariumis on mitu täitsa erinevat karakterit. Mõni on jube ablas, mõni on tagasihoidlikum, igal juhul väga vahva seltskond!

Mida tulevik katsebaasile toob?

Lähitulevikus on maaülikooli vesiviljeluse õppetoolil plaan uurida, kas kohalik säga sobib kasvatamiseks lisaks praegustele lahendustele ka loodusliku veevarustega tiigimajandite tingimustes. Säga on üldiselt soojalembene liik ja kasvab kõige paremini 24–30oC veetemperatuuril. Korduva veekasutusega süsteemis on võimalik sellist veetemperatuuri tagada aastaringselt, kuid Eesti tiigimajandites esineb nii kõrget veetemperatuuri vaid lühiajaliselt.

Samas on kohaliku asurkonna sägad kohastunud meie jahedama kliimaga juba aastatuhandeid ning võiksid seetõttu sobida ka madalamal veetemperatuuril kasvatamiseks. Seni polnud võrdluskatsete tegemine võimalik eelkõige põhjusel, et Eestis puudus säga kunstliku paljundamise kogemus ja kaitsealuse liigiga on paljundamiskatsete tegemine raskendatud. Nüüd on meil aga Tšehhi päritolu sägade kunstliku paljundamise edukas kogemus olemas ning saame omandatud teadmisi rakendada ka kohaliku säga paljundamiseks. Kunstliku paljundamise abil on võimalik edaspidi tugevdada ka kohaliku säga asurkonda, mis vajab küll veel eelnevat uurimist.

Lisaks pakub lähitulevikku vaadates huvi veel ka tuurakasvatuse ja geneetika sidumine, et määrata juba noorkaladel nende geneetiline sugupool ja hõlbustada sellega marja- ja lihakalade selekteerimist varajastel kasvuetappidel. Kuna tuurakasvatajatele pakub eelkõige huvi kallist kaaviari andvate emaskalade kasvatamine, siis aitaks varajane sugupoole määramine muuta tuurakasvatust oluliselt säästlikumaks.

Kalatööstus ei kao kuhugi, lihtsalt tooraine hakkab ühest allikast teise kanduma. Eesti punase kala tarve on lihtsustades 4000 tonni aastas, millest 1000 tonni suudame ise toota. Siia võivad tulla kõrvale alternatiivsed kalaliigid – kasvõi seesama säga. Lihtsalt tarbija eelistused on need, mis panevad nõudluse paika. Siiski tasub proovida ja vaadata, sest alguses eelistatud punane kala ei pruugigi olla tegelikult lemmik.

Kas töö avatud keskkonna kalakasvanduses on teistsugune?

See oleneb väga spetsiifiliselt igast konkreetsest kasvandusest. Näiteks siin Tartu lähedal Haaslavas (Riina Kalda kalamajand Carpio) kasvatatakse eelkõige karpkalu ning mingisuguseid mootoreid ja biofiltreid seal ei olegi. Kogu süsteem töötab loomuliku jõevoolu ja tammide peal – lüüsidega on saab lasta vett täpselt sinna, kuhu tarvis ning kui on aeg kalu välja püüda, saab vastava basseini veetaset nii piisavalt langetada, et kaladel oleks piisavalt hapnikku, kuid neid saaks kergesti kahvaga välja püüda. Sellistes avatud kalamajandites kasvab kala suuremalt jaolt ise – neile viiakse vaid süüa, kontrollitakse tiikide korrasolu ning õigel hetkel võetakse nad veest välja. Kuigi sellistes kasvatustes on inimliku eksimuse oht väiksem, siis justnimelt ümbritsevast keskkonnast tulenevad tegurid, näiteks kala püüdvad linnud või imetajad, on jällegi suurema mõjuga.

Samas on olemas ka täielikult teistsuguseid kalakasvatusi, mis on püsti pandud näiteks vanadesse kolhoosihoonetesse või suisa talutiikidesse. Ausalt, see on ikka meeletult äge vaatepilt, kui tee pealt tundub, et sõidad mingi suvalise lao- või kolhoosihoone juurde, aga sees käib vilgas töö nagu laevaköögis. Selline kasvandustest saadava kala kogus ei ole küll võrreldav imporditava ja üldjuhul ookeanist püütava kala kogusega – jällegi võrdlus 4000 tonni nõudlusest, millest ise suudame toota vaid 1000 – siis sellistel majanditel on väga suur roll kohaliku toidu varustuskindluse tagamisel.

Milline Eesti kalakasvatajate skeene üldse on? Kuidas selleni jõutakse?

Üks osa on päris Põllumajandus- ja toiduameti poolt tunnustatuse saanud vesiviljelusettevõtted, keda on eesti peale circa 35. Teine pool on selliste kodumajapidamiste ja talude tiigid – vahest on ka seal päris tõsine tootmine ja oma piirkonnale tootmine. Sageli algabki see lihtsalt huvist või kõrvalepõikest. Selliseid väiksemaid projekte on Eesti peale tõenäoliselt umbes 60 ja eks see eelkõige isiklikust initsiatiivist algagi.

Ka siia Tehnikamaja garaaži katsebaasi tulles ei paista väljast midagi erilist, täpselt samamoodi võib ka Lätis ühest tuurakasvatusest mööda sõita, mis on suhteliselt linna lähedal ja kus kasvatatakse kalamarjakala. Maanteelt vaatad, et täiesti tavaline laohoone, aga sees elu käib, nagu laevaköögis.

Mida ütleksid sa inimesele, kel vesiviljeluse sõna huvi tekitab?

Ma soovitaksin inimesel enda käest küsida, mis teda selle juures kõige rohkem köidab. Nii maaülikoolis kui Järvamaa kutsehariduskeskuses tegeleme me eelkõige kalaga ja õpetame leidma lahendusi. Erinevus on selles, et kui maaülikoolis on pigem teaduse ja juhtimise pool, siis Järvamaal eelkõige kalakasvataja igapäevatöö – just see praktiline osa, kuidas miski toimib ja kuidas seda kokku-lahku ehitada. Alustada tasub just sellest, mis tekitab huvi.

Sealt edasi läheb maailm juba palju värvilisemaks. Maaülikooli vesiviljeluses on teemasid keskkonnahoiust, majandusest, liigilisi-bioloogilisi aspekte, söödatootmist, seedimist. Nii et asju, millega tegeleda, on päris palju ning avastusi on teha veel korralikult. Kui sellised teemad inimest vähegi köidavad, siis julgustan teda katsebaasi kohta uurima ja miks mitte ka meie juurde õppima tulema.

Eesti Maaülikoolis õpetatakse kalakasvatust juba 1964. aastast, mil toonase Loomakasvatuse ja veterinaaria teadusliku uurimise instituudi kõrvale loodi juurde Kalakasvatuse osakond, mis 2014. aastast kannab nime Vesiviljeluse osakond. 2017. aastal moodustati sellesama osakonna baasil ka vesiviljeluse õppetool, kuhu kuulub ka kalakasvatusele enim suunatud õppekava „Kalandus ja rakendusökoloogia,“ mida on võimalik õppida nii bakalaureuse- kui magistriastmes.