Uudised

Noor veterinaar Kreekast tuli appi Eesti hobustele

Foto: Risto Mets
Noor hobusearst Christos Kalyvas tervitamas suurloomakliiniku uksel

Varakevadel maaülikooli hobusekliinikusse tööle tulnud noor kreeklasest loomaarst Christos Kalyvas teadis juba lapsest saati, et tahab saada loomaarstiks. Tema eriliseks lemmikuks on aga hobused ja nendega saab ta Eestis tegeleda rohkem kui kodumaal.

Armastus hobuste vastu tekkis tal nooremas eas, mil ta tegeles ratsaspordiga. Kodus on aga nii koerad kui lambad alati olemas olnud ja loomade lähedus talle seetõttu tuttav. Kreekas ei ole spetsiaalset hobusekliinikut ja seal tuli tegeleda kõigi loomadega. Saksamaal vahetusüliõpilaseks käies töötas ta hobusekliinikus ja sealt kasvaski tema veendumus, et just need suured loomad on tema valik.

„Siin saan iga päev hobustega tegeleda,“ märkis Kalyvas. Töö hõlmab nii tallivisiite kui vastuvõtte Maaülikooli kliinikus. Ülikoolilinnakus on tema sõnutsi kõik olemas ja abi anda lihtsam. Tallis on näiteks raske teha röntgenit või ortopeedilisi protseduure. Aga julgustab ka see, et kliinikus on ümberringi suurte kogemustega kolleegid, kellelt ta saab alati nõu ja abi küsida.

Kuna loomameditsiin areneb nii kiiresti ja eri suundades, on mõistlik keskenduda ühele valdkonnale ja hobused kindlasti on oluline valdkond ka tulevikus, leidis Kalyvas. „Mina olen alles oma loomaarsti karjääri alguses ja mul on veel nii palju õppida.“

Mägisest linnast

Kalyvas on pärit umbes Tartu-suurusest Ioannina linnast Loode-Kreekas. „See on linn mägises piirkonnas ja turistid seal eriti ei käi,“ tõdes Kalyvas. Samas on linna ajalugu pikk ja põnev.

Kuna Kreekas ei ole eriti palju hobuseid, siis pole seal tarvis ka üksnes hobustele spetsialiseerunud arste. Mis seal salata, ka veterinaaride, eriti alustavate loomameedikute palgad on tema kodumaal kasinad. Nii tekkis 2019. aastal Thessaly ülikooli lõpetanud Kalyvasel ühel hetkel lihtsalt soov elada kusagil mujal maailmas ja nii otsustaski ta kandideerida tööle Tartusse.

Eestist ja Emajõelinnast ei teadnud Kalyvas varem kuigi palju. Kuid enne kandideerimist hakkas ta riigi kohta rohkem uurima ja eriti siis, kui sai jaatava vastuse. Siin elades on hakanud ta Eestisse ja Tartusse suhtuma üha positiivsemalt. „Mulle meeldib, et Tartu on osaliselt keskaegne ja vana stiili hoitakse.“

Kesklinnas elades on ta tähele pannud, et siin on nii palju erinevaid inimesi maailma eri paigust ja eri rassidest. „Olin üllatunud, et siin on nii palju välismaa tudengeid,“ tõdes ta. Tartu meeldib Kalyvasele ka seetõttu, et see on jalutatav. Samuti meeldib talle Eesti loodus.

Kui igapäevatöö on sarnane nii Ioanninas kui Tartus, siis pisut erinev on see, mis järgneb tööle. Kreekas minnakse pärast tööd väga sageli sõprade või kolleegidega õhtust sööma. Siin läheb igaüks tavaliselt koju. Aga mitte alati.

Toetavad kolleegid

Maaülikooli kliinikus töötamise juures peab Kalyvas kõige väärtuslikumaks asjaolu, et tegemist on ülikooli kliinikuga. See tähendab, et kõiki protseduure tehakse siin õigesti ja parem on õppida arstikunst selgeks kohe õigesti, et mitte hakata hiljem ümber õppima.

„Kõik kolleegid on oma ala profid ja tunnevad oma ala sügavuti,“ sõnas Kalyvas. Kuna kliinikus töötab rahvusvaheline seltskond, siis on inglise keeles suhtlemine elementaarne ja isiklik areng kiire. Hobuste puhul on samuti veel väga palju avastamist alates sisehaigustest, tiinusest, kirurgilistest aspektidest kuni ravimiteni.

„On parem keskenduda ühele alale ja õppida see väga põhjalikult selgeks. Siis saab olla enda peale kindel.“