Uudised

Aasta vilistlane teeb marjasõbra suu magusaks

Foto: Ove Maidla
Kvaliteetset kohalikku värsket maasikat oskab Eesti tarbija hinnata üha paremini, kinnitab Helen Kaskema, peatudes kõige kiiremal ajal vaid viivuks keset põldu, et pilti teha

Mullu sügisel Eesti Maaülikooli aasta vilistlaseks valitud Helen Kaskema juhib Tartumaal Eesti üht suurimat maasikakasvatusettevõtet, kuid hoiab sidet ka koduülikooliga.

Kaskema ja tema ettevõte Eesti Maasikas (Kindel Käsi OÜ) on kui musternäide Eesti maaettevõtjast ja ettevõtlusest, surudes end läbi raskuste tuginedes läbimõeldud maakasutusele, uuenduslikkusele, koostööle ja õigesti valitud investeeringutele.

Olgugi, et Kaskema ettevõtet peetakse üheks suurimaks maasikakasvatajaks Eestis, ei pea ettevõtja ise taolise tiitli omistamist sugugi oluliseks. „Hektar ei näita meie töös mitte midagi,“ sõnas ta ja lisas, et territoorium ei anna mingisugust ülevaadet saagikusest ega toodangu kvaliteedist. Ka sellest mitte, kui suurel territooriumil siis tegelikult marju korjatakse või mitte. Ja kui palju saagist müüki jõuab.

Palgatöölt ettevõtjaks

Rakverest pärit Kaskema suundus pärast tolleaegse Rakvere I keskkooli lõpetamist 1989. aastal Kehtna tehnikumi. „Oli üleminekuaeg ja välistasin enda jaoks nn punased ained. Kutsekoolid olid neist juba vabad,“ rääkis Kaskema oma valikutest. Tema sõnutsi muutsid ülikoolid oma õppekavu aeglasemalt. Mõni aasta hiljem sai kutsekoolist tuldud otse vahepeal nime Eesti Põllumajandusülikooliks vahetanud kooli. Selleks ajaks olid ka õppekavad teinud läbi vajalikud uuendused. Nii lõpetas ta kodumajanduse eriala 1995. aastal. „Meid oli vähe ja saime õppida väga erinevaid aineid,“ rääkis Kaskema õpingutest.

Esimesteks töökohtadeks olid praktikakohad välismaal, mis andsid kogemusi põllumajandustöödel. Siis tuli pere, pärast seda töötas ta PRIAs ning viimane palgatöö oli ilmateenistuses. Töö kõrvalt tegeles pere üha suuremas mahus ettevõtlusega ning alates 2008. aastast pühendus Kaskema ainult ettevõtlusele. „Ühel hetkel kasvasid mahud selliseks, et tuli otsustada. Kahes kohas jätkata ei olnud enam võimalik.“

Mis tööst ilmateenistuses aga külge jäi ja sai hiljem ka väga oluliseks tootmise planeerimisel, olid pikaajalised ilmavaatlused. Ehkki kümne-viieteistkümne aasta põhjal ei soovita ilmatargad veel lõplikke järeldusi teha, näeb Kaskema tootmise järgi, et kliima on muutunud. „Kui varem algas maasikahooaeg ikka pärast jaanipäeva, siis nüüd on see aeg nihkunud kaks-kolm nädalat varasemaks.“ Nii algas mullu näiteks saagikoristus 13. juunil.

Ettevõte kasvatab jätkuvalt keskvalmivaid sorte, kuid üha rohkem tuleb teha otsuseid, millal ja kui palju kasta ning kuidas muud moodi käituda, lähtuvalt kliimast. „Kui varem saime oma tootmises toetuda näiteks Hollandi kogemustele, siis nüüd on rohkem kasu hoopis Iisraeli kogemusest,“ tõdes ta. Tootjana peab ta nõuandjate pakutavat väärtuslikuks, kuid ettevõtjana tuleb tal kombineerida eri nõuandjate tarkusi ja kujundama sellest enda oma.

Muutunud on seegi, et kahjurid kimbutavad meie taimekasvatajaid üha rohkem. Ta tõi näite, et kui varem võis ettevõtja istanduse servas mõnd õielõikajat nähes mõelda, et las ta olla, siis näiteks sel aastal tegi see putukas juba kõvasti kahju. Ripslastki soosib kuumem ilm . „Mahe maasikakasvatus on muutunud meie oludes ikka väga keeruliseks,“ tõdes ta.

Kimbutav tööjõunappus

Ehkki maasikat saame loetud nädalate jooksul suvekuudel, leidub tööd maasikaistanduses pea aastaringselt. Niitmine, väetamine, talvekatte panek ja kevadel mahavõtmine, loetles Kaskema vaid mõned tööülesannetest. Talvel tõesti tuleb lihtsalt jälgida, et torm katteid ära ei lõhuks. Samas on see aeg väärtuslik erinevaks paberitööks. „Kõik, mis võimalik, tuleb enne tipphooaega valmis teha.“

Kui maasikate ootamine, nende hulgakaupa ostmine ja ära söömine on Eestimaa suves kujunenud kui omamoodi rahvusspordiks, siis neid, kes oleksid valmis marju üsna lühikese perioodi vältel korjama, paraku napib. „Mitte, et varem oleks olukord olnud kiita, aga koroonaviiruse ajal läks kõigil keeruliseks ning tulemata jäid kogenud inimesed, kes ei pääsenud siia.“ Jah, töötajatest paljud tulevad tõesti mujalt, tõdes Kaskema. Ehkki on ka eestlasi.

Töös on hädavajalikud inimesed, kel on lisaks töökusele ka mõtlemisvõimeline pea ja oskused näiteks traktorit käsitseda. Sel aastal töötab talus neid mehi Ukrainlast ja Moldovast. Väga tänuväärsed käijad on näiteks Ukraina õpetajad, kel on suvel aega ja kes soovivad meelsasti lisa teenida. Nemad on käinud aastaid, aga kui kogenud inimesed jäävad ühel hetkel tulemata, siis uute töötajate nullist väljakoolitamine võtab paratamatult hulga väärtuslikku aega. „Kvaliteetset tööjõudu on aga vaja eelkõige selleks, et ettevõtja ise ei küpsetaks end enne hooaja algust läbi.“

Omapäraseks peab Kaskema olukorda, et Ukrainast saabunud sõjapõgenikud siin reeglina tööle ei tule, ehkki ta käis võimalusi tutvustamas nii Tartus kui Otepääl. „Ilmselt on see riigi jaoks mõttekoht, sest naabrite juures põgenikud töötavad.“ Tulijateks on pigem ikka need, kes alati käinud. Samas naaberriikides põgenikud töötavad.

Kui palju töökäsi kõigi marjade ära korjamiseks puudu jääb, on isegi raske hinnata, nentis Kaskema. „Mõnel kuumal suvepäeval ehk isegi kuni 40.“ Kuid kui palgatöötajaid ei leia, siis aitavad teised lahendused. Näiteks tööampsude vahendaja GoWorkaBit kaudu tuli iga päev tööle kümmekond inimest. Tõsi, kõigile see töö ei sobi ja paljud neist piirdusid ühe tööpäevaga. Firma kasutab ka renditööjõudu. Nii on umbes kaheksa kõige kiirema nädala vältel hõivatud umbes 40 inimest.

Kaasmaalase kõhtu

Maaülikooli aianduse õppetooli professor Ulvi Moor on küll katsetanud maasikate kasvatamist võrgu all, kuid ettevõtja jaoks ja tänast maasikahinda arvestades on see investeering praegu veel liiga suur, nentis Kaskema. „Mahedalt kasvatamine tähendaks vähemalt kaks korda kõrgemat müügihinda, aga selleks ei ole turg veel valmis.“

Kaskema usub, et ühel hetkel turg siiski kohaneb ja hakkab eristama kvaliteetset kodumaist marja kahtlasi teid pidi siia jõudnud „Eesti maasikast“. Õigupoolest teadlikumad kliendid juba eristavadki, sest nad saavad aru: sellest, mida inimene endale suhu paneb, sõltub ka tema tervis. Võrreldes importkaubaga on Eesti maasikas oluliselt maitsvam.

Kui korjajate nappuse tõttu jäävad mõned marjad mõnikord korjamata, siis korjatud marjade mahamüümisega reeglina probleeme ei ole. Talu marju vahendavad koostööpartnerid ning ettevõttel on lett ka Nõmme turul.Seega suurem osa talu toodangust rändab otse kodumaiste maasikasõprade kõhtu.Kui tõesti hakkab marja üle jääma, siis ostavad ka lätlased marju meelsasti.

Toodangut talu ise ei väärinda. Maasikas on kõige väärtuslikum värske lauamarjana ja nii on ka tema hind kõige kõrgem. Kaalutud on ka külmutusseadmeid, kuid see üksnes tõstab kulusid, kuid ei anna midagi juurde hinnale. Arvestades energiakandjate hinna kallinemist ning keskkonnajalajälge, ei tasu töötlemine hetkel majanduslikult. „Sügavkülmutatud marjad on aastaringselt turul saadaval odava tööstustoodanguna,“ selgitas Kaskema ja lisas, et tootjad küll mõtlevad pidevalt eri väljundite peale, ent investeeringuteks pole aeg veel küps.

Mis puudutab kodumaise maasika tulevikku, siis selles on Kaskema hinnangul palju ebaselgust Teisalt pitsitavad ettevõtjaid energiakandjate hinnad. Tööjõukulud üha kasvavad, robotitega maasikaid korjata aga vähemasti praegu veel ei saa. „Ma prognoosin, et kodumaine maasikas võib tulevikus muutuda defitsiitsemaks.“

Ettevaatlikult edasi

Pere-ettevõttes on hõivatud ka Kaskema poeg, kes tegeleb oma ettevõtte kõrvalt talus kaubanduse ja põllumajandusega. Tütar töötab logistika ja müügi kallal ning on põhiline kiirreageerija, kui kusagil midagi vajab hoolsat kätt.

Uusi ideid ammutab Kaskema nii kolleegidelt, aga ka näiteks maaülikoolist. Ülikooli üldine hoiak ja koostöö on väga positiivne. „Koostöö aianduse professor Ulvi Mooriga on lihtsalt suurepärane,“ rõõmustab Kaskema kiites professori kohusetunnet ja töökust. Ka üliõpilased saavad tema juures praktikat teha ja teadustööd.

Pikemaid tulevikuprognoose tehes tuleb olla konservatiivne, nendib Kaskema. „Kui mõne töömasina liising saab läbi, siis kindlasti ei osta me uuemat masinat, et lihtsalt sõita uuemaga.“ Iga investeering valitakse sõltuvalt sellest, kas see toob raha tagasi või annab kokkuhoiu kuludelt.

„Kui mul on võimalus, siis ma alati räägin ka sellest, et erinevate kriiside tingimustes ei kasuta Eesti ära oma väiksust ja paindlikkust.“ Ta selgitas, et me isegi ei püüa anda eeliseid välismaiste konkurentide vastu. Näiteks maaettevõtjate tööjõukulud. Saksamaal on tööandjad vabastatud sotsiaalmaksust. Käibemaks on enamikes Euroopa riikides viis kuni üheksa protsenti. Seda kõike ainult selleks, et kohalikku sektorit aidata. Kodumaise tootmise ja toidu olemasolu on tähtis, nendivad poliitikud, kuid nii edasi minnes hakkab Eesti maaettevõtlus lääne konkurentidele alla jääma, manitseb Kaskema.

Eks tuleb maasikaturul mõnikord ette ka nukraid hetki. „Meie nime all on marju müüdud ka siis, kui meie enda marjad pole veel valmiski. Kuid ega iga poe juures jõua ka valvata,“ kirjeldas Kaskema turul ette tulevaid pettusi. Ühtlasi kutsus ta kõiki maasikaostjaid üles konkreetselt küsima, kust ja millal on marjad korjatud. „Küsige küsimusi! Kui müüja on ebalev ja ei oska vastata, siis on sinu otsus, kas sul ikka tasub seda marja osta ja süüa.“ Hinnal ja kvaliteedil on seos, rõhutab Kaskema.