Avatud talude päev Märja farmis 21. juulil 2024 kell 10.00-16.00
Tule ja külasta Eesti Maaülikooli Märja veisefarmi avatud talude päeval 21. juulil! Tule kas üksi, perega või sõpradega tutvuma maalähease eluga ja meie loomadega, soovi korral saad proovida värsket toorpiima. Saad teada, milline on lehma eluring, mida ta sööb ja kuidas igapäevaselt toimetab, saad teada, kuidas tänapäevane tehnoloogia loomakasvatajale abiks on.
Farmi ajalugu ja eesmärk
Eerika Farm OÜ (Eesti Maaülikooli Märja veisekasvatuse katsefarm) kolis praegusesse asukohta aastal 2008. Eelnevalt tegutses farm Eerikal Õssu külas.
Käesoleval (2024) aastal tehti farmis põhjalik renoveerimine ning vahetati välja enamik seadmeid.
Farmis on 120-130 lüpsilehma ja umbes samapalju noorloomi. Loomade arv muutub pidevalt, sest vasikaid sünnib juurde ning vanad loomad viiakse karjast välja. Maksimaalselt mahub farmi kokku 250 looma. Esindatud on kolm tõugu: eesti holstein, eesti punane ja eesti maatõug.
Keskmine piimatoodang aastas ühe lehma kohta oli 2023. aastal 9904 kg. Toodang on Eesti keskmisest veidi madalam, sest lehmade hulgas on katsetega seonduvalt ka madalatoodangulisi, keda tavaline tootmisfarm karjas ei peaks, samuti tekitasid renoveerimisega seotud ümberkorraldused loomadele veidi stressi.
Piimatoodang ühe lehma kohta päevas on keskmiselt 32 kg.
Farmis töötab igapäevaselt kolm inimest: lüpsja, söötja ning loomakasvatusjuht/seemendaja. Lüpsja ja söötja töötavad vahetustega, 4 päeva tööl ja 4 päeva vaba. Seega lüpsjaid on kaks ning söötjaid lausa kolm, sest nende ülesanne on ka farmi masinapargi korrashoid ning masinatega seotud ootamatute probleemide lahendamine. Lisaks töötavad farmijuhataja ning veel kolm inimest, kes täidavad erievaid ülesandeid.
Farm on Eesti Maaülikooli veterinaariaüliõpilaste üheks peamiseks suurloomameditsiini praktilise õppe kohaks ning baasiks teadlastele erinevate veistega seotud katsete (söötmine, käitumine, tervisenäitajate uurimine jm) läbiviimiseks. Üliõpilaste ülesanne on praktilise õppe käigus EMÜ loomakliiniku loomaarstide juhendamisel teha vajalikud loomaarstitööd farmis.
Veise eluring
Veis alustab elu noorkarjalauda hoones, kus asub ka lehmade nö poegimisosakond.
Vasikas kaalub sündides tavaliselt 37-50 kg. Kolm esimest elunädalat elab vasikas individuaalboksis, joob täispiima ning saab lisaks vasikate startersööta (granuleeritud teraviljasööt), heina ning loomulikult vett.
Kahe-kolme nädala vanusena müüakse pullvasikad veiste kokkuostufirmadele. Lehmvasikad kasvatatakse oma karja täienduseks.
Kolme nädala vanusest kuni kolme kuu vanuseni elavad vasikad ühissulus, kus on piimaautomaat, mida nimetatakse ammeks, ning startersööda automaat. Lisaks heinale antakse veidi silo ning vett. Sellel ajal arvutab arvutiprogramm igale vasikale iga päeva jaoks piimaautomaadist uue koguse piima ning teisest söödaautomaadist starterit. Vasika vanuse suurenedes söödetava starteri kogus järjest suureneb ning joodetava piima kogus väheneb. Samal ajal õpib vasikas sööma rohkem heina ja silo. Kolme kuu vanusena liigub vasikas järgmisse elukohta, st sulgu (gruppi).
Kolme kuni kuue kuu vanused lehmvasikad saavad juba täiskasvanud loomadega sarnast söödaratsiooni.
Vasikat hakatakse nimetama mullikaks, kui ta saab kuue kuu vanuseks.
Lehmmullikad seemendatakse umbes 14 kuu vanusena. Kaheteist kuu vanusest kuni tiinestumise kontrollini (keskmiselt 14-17 kuu vanuses) elavad mullikad ühises sulus ehk grupis. Pärast tiineks tunnistamist liiguvad tiined mullikad järgmisse gruppi, kus on ka kinnislehmad.
Lehma tiinus kestab ligikaudu 283 päeva ehk 9 kuud, samapalju kui inimese rasedus.
Pärast esimest poegimist (sünnitust) saab lehmmullikast lüpsilehm. Tavaliselt on mullikas poegimise hetkel 24 kuud vana.
Seda perioodi, millal lehm annab piima, nimetatakse laktatsiooniks.
Lehm seemendatakse uuesti umbes kolm kuud pärast poegimist, algab uus 9-kuuline tiinuse periood. Kaks kuud enne järgmist poegimist jäetakse lehm kinni, st teda enam ei lüpsta. See on lehma nö puhkuseaeg. Sellele järgneb poegimine ja algab uus laktatsioon.
Lehma eluiga sõltub sellest, kui terve ta on ja kui hästi ta tiinestub. Kui lehm enam ei tiinestu, jääb piimatoodang järjest väiksemaks ning sellist lehma ei ole mõistlik enam karjas pidada. Loom võib karjast välja minna ka erinevatel tervislikel põhjustel: ravimatu udarapõletik, trauma, ainevahetushaigused jm. Eestis on keskmine lehma karjaspüsimise aeg 2,4 laktatsiooni. Meie farmi keskmine on 2,5 laktatsiooni, st lehm on karjast välja viies 4-5-aastane. Vanim lehm meie karjas on 12 aastat vana, lüpsnud 10 laktatsiooni.
Farmiseadmed
Lüpsiplats
Kaheksakohaline paralleelplats, st lehmad asetsevad lüpsiplatsil kõrvuti.
Kuidas toimub lüpsmine lüpsiplatsi?
Platsil lüpstakse lehmi 2 korda päevas: hommikul algusega kell 5.00 ja õhtul kell 15.00. Kogu grupi lüpsmine kestab umbes 2 tundi. Ühe lehma lüpsiaeg on keskmiselt 5 minutit.
Enne lüpsi puhastab lüpsja spetsiaalse vahuga nisad ja kuivatab need paberiga, kasutades iga nisa jaoks eri paberit. Seejärel teeb eellüpsi – lüpsab mõned piimanired spetsiaalsele alusele, et hinnata piima konsistentsi ning avastada võimalikku udarapõletikku (põletiku korral on piim tükiline, muutunud värvusega või vesine). Seejärel paneb lüpsja lüpsimasina lehmade nisade külge. Haigestunud lehma number kirjutatakse loomaarstidele teadmiseks lüpsiplatsi juures olevale tahvlile. Loomaarstid koos üliõpilastega vaatavad lehma üle ning määravad ravi.
Ravitavate lehmade piima üldpiima hulka ei panda. Kui ravitavaid lehmi on mitu, lüpstakse need lüpsiplatsil kõige viimasena, et vältida nakkuse kandumist tervetele lehmadele lüpsimasinate vahendusel. Haigete ja haiguskahtlaste lehmade piim juhitakse eraldi toru abil sõnnikukanalisse.
Lüpsiplats registreerib lehmad elektrooniliste kõrvamärkide alusel. Arvutisse spetsiaalsesse programmi salvestuvad andmed nii lüpsi kui kõigi lüpsil käinud lehmade kohta: lüpsi alguse ja lõpu aeg, piima kogus ning lüpsmisel esinenud häired.
Lüpsirobot
Kuidas toimub lüpsmine lüpsirobotis?
Lehmad sisenevad lüpsirobotisse ühekaupa, robot töötab 24/7. Robot tunneb lehmad ära elektroonilise kõrvamärgi järgi. Lehm suunatakse robotisse nn targa värava abil, mis sorteerib lehmi vastavalt sellele, kui palju aega on möödas eelmisest lüpsist. Kui eelmisest lüpsist on möödas 6,5 ja rohkem tundi, suunatakse lehm robotisse, kui vähem, suunatakse loom söömis- ja puhkealale. Maksimaalselt saab üks lehm robotis käia 3 korda 24 tunni jooksul.
Robotis saab lehm söödaautomaadist granuleeritud sööta. Sööda koguse arvutab arvutiprogramm vastavalt piimatoodangule.
Lüpsirobotis masin kõigepealt puhastab nisad veega, kuivatab õhuga ning teeb eellüpsi.
Lüpsiroboti vastav seadeldis analüüsib kõigi lehmade eellüpsipiima. Kui teatud näitajad viitavad, et lehmal võib olla udarapõletik, suunatakse selle lehma piim sõnnikukanalisse. Vastav märge tuleb arvutiprogrammi ning loomaarstide ülesanne on loom üle vaadata ja vajadusel ravi määrata.
Piimajahuti
Nii lüpsiplatsilt kui lüpsirobotist suunatakse piim toru kaudu otse piimajahutisse, kus piim jahutatakse temperatuurini 4-6°C. Piim laudaõhuga kokku ei puutu. Piimaauto viib piimajahutist piima ära ülepäeviti. Meie farmi piim viiakse firmasse Valio juustu valmistamiseks.
Söödamikser ja söödajagamise vagun, lüpsiroboti jõusööda jagamise seade, vasikate söötur
Kõikidele loomadele, v.a kuni kolme kuu vanused vasikad, valmistatakse segusööt söödamikseriga. Söödamikserist transpordib sööda eri loomagruppidele söödajagamise vagun.
Robotis saavad loomad lüpsmise ajal süüa granuleeritud jõusööta.
Mida lehmad söövad?
Lehmade söödaratsiooni põhikomponent on silo. Söödamikseris segatakse silo hulka muljutud oder, rapsikook, maisijahu, mineraalained ja sool. Vastavalt vajadusele lisatakse mõnikord veel mitmesuguseid söötasid või lisaaineid, nt kuiva heina, karbamiidi, soodat ja vitamiinisegusid. Söödaratsioon on eri farmides pisut erinev, sõltub farmi otsustest ja vajadustest.
Sõnniku eemaldamise süsteem
Sõnnik eemaldatakse sõnnikukäigust automaatselt töötava sõnnikukraabiga. Loomade asemetelt tuleb sõnnik sõnnikukäiku tõmmata käsitsi. Käsitsi tuleb puhastada ka kõige väiksemate vasikate boksid.
Kuidas farmitehnoloogia loomakasvatajat abistab?
Loomade elektroonilised kõrvamärgid on justkui ID-kaardid, millega loomad pääsevad robotisse ja lüpsiplatsile ning vasikad saavad söödaautomaatidest süüa. Lüpsiandmed (kellaaeg, toodang, võimalikud häired lüpsmisel) salvestatakse arvutisse. Kui mõne lehma puhul on näha korduvaid häireid, tuleb lehm üles otsida, üle vaadata ja vajadusel suunata robotisse või määrata talle ravi.
Lisaks elektroonilisele kõrvamärgile on loomadel kõrvas spetsiifiline andur, mis registreerib looma liikumise farmis. Andur annab infot, kus ja millal loom liikus, seisis, sõi ja mäletses. Nende andmete analüüs annab samuti infot looma hetkeolukorra ja tervise kohta.
Lüpsiroboti juures on seade, mis mõõdab progesterooni (nn tiinushormoon) taset piimas. Progesterooni taseme järgi analüüsib masin millal lehm indleb (vajab seemendust), millal on kõige parem aeg lehma seemendamiseks ning kas lehm on tiine või mitte. Ilma selle seadmeta saab lehma seisundit hinnata ainult hoolikal läbivaatusel. Seade hoiab seega kokku palju väärtuslikku tööaega.