Metsandus- ja maaehitusinstituut mälestab ja mäletab head kolleegi ja õpetajat emeriitprofessor Toomas Freyd.
Toomas Frey (13.12.1937–23.09.2020) sündis Põltsamaal, kus algas ka tema koolitee. Eesti kaasaegsele ökoloogiale ja keskkonnakaitsele ühe alusepanija õpingud Põltsamaa ja Viljandi algkoolidest läbi Viljandi keskkooli ja Viljandi loodusesõprade ringi tõid ta Tartusse metsandust õppima.
Laialdaste huvidega ja andekas noormees asus pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse ja hüdromelioratsiooni teaduskonna metsamajanduse eriala lõpetamist 1961. aastal tööle Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituuti. Algul botaanikasektsiooni laborandina, siis noorem- ja vanemteadurina ning hiljem juba fütotsönoloogia ja süsteemökoloogia sektori juhatajana. Loogilise jätkuna algasid pärast EPA lõpetamist tema õpingud aspirantuuris, mis tipnesid bioloogiateaduste kandidaadikraadi kaitsmisega 1967. aastal. Kuivõrd kaitstud töö, mis käsitles taimekoosluste klassifitseerimise matemaatilis-fütotsünoloogilisi meetodeid, oli niivõrd uudne ja teadusvaldkondade piire ületav, siis atesteeriti see järgmisel aastal ümber doktorikraadiks ning Toomas Freyst sai Nõukogude Liidu noorim bioloogiadoktor. Järgnesid ulatuslikud metsaökoloogia paiksed uurimistööd tema juhtimisel rajatud Voore metsaökoloogia jaamas.
ZBI-st lahkumise järel 1983. aastal töötas Toomas Frey Tartu ülikooli ökosüsteemide labori juhataja ning professorina. Professor Frey juhendamisel kasvas järgmise aastakümne jooksul Eestis välja terve plejaad väljapaistvaid taimebiolooge.
Professor Toomas Frey juhendamisel on kaitsmiseni jõudnud üheksa kandidaaditööd metsaökoloogia ja ökofüsioloogia erialalt. Tema sulest on ilmunud rohkesti töid geobotaanika, metsatüpoloogia, metsaökoloogia, kuusikute ökofüsioloogia, keskkonnakaitse ja teoreetilise bioloogia alalt. Ta on koostanud ja toimetanud kuus Rahvusvahelise Bioloogiaprogrammi töötulemuste, kümme vabariikliku ökoloogiakonverentsi ja neli ökoloogiapäeva materjalide kogumikku. Toomas Frey publikatsioonidest olulisemad monograafiad on “Metsakasvukohatüüpide Soome koolkond“ (1973) ning “Lumikeskkond” (1998).
1990-ndate aastate keskel Eesti Maaülikooli siirdunud professor Toomas Frey õpetas kümnekonna aasta jooksul keskkonnakaitse ja metsakasvatuse instituutides üliõpilastele nii keskkonna- ja looduskaitset, kui ka globaalökoloogiat.
Lisaks oli Toomas Frey aktiivne looduskaitses ja ühiskondlikus elus. Aastatel 1988–1990 oli ta Eesti Rohelise Liikumise esimees, 1990–1991 Eesti keskkonnaminister, 1990–1992 Eesti Kongressi ja Eesti Komitee liige ning Eesti Ökoloogiakogu juhatuse esimees ja üks asutajaid. Ta oli ka TA Looduskaitse Komisjoni liige, Eesti Ökoloogiakonverentside ja Ökoloogiapäevade initsiaator ja peamisi korraldajaid.
Toomas Freyd on tunnustatud ENSV suure looduskaitsemärgi (1987), K. E. v Baeri mälestusmedali (1988) ja Eesti Maaülikooli teenetemedaliga (2006). Aastal 1987 pälvis ta Eesti Eluteaduste Hoidja tiitli ning aastast 2003 oli ta Eesti Looduseuurijate Seltsi auliige.
Kaasteelised ja kunagised kolleegid jäävad sügavas leinas meenutama emeriitprofessor Toomas Freyd kui laiahaardelist ja energilist ning äärmiselt eripärast teadlast ja isiksust.