Pressiteated

Järvseljal peeti traditsioonilist põdrajahti

Foto: Erakogu
Metsandus- ja maaehitusinstituudi ning Järvselja jahiseltsi jaht 2020. aastal.

Juba terve sajandi on Järvselja õppemetskonnas koolitatud metsatundjaid ning jaht kui üks metsade majandamise viis sai õpetuse osaks samuti juba paljude aastate eest. Seekordsest jahist võtsid osa Järvselja jahiseltsi liikmed ning metsandus- ja maaheitusinstituudi õppejõud ja üliõpilased.

Jahti kui sellist tuleb samamoodi õppida nagu metsaga ümber käimist. Vanad metsamehed ütlevad, et saag ja kirves on mõeldud metsa tervise parandamiseks ja sama põhimõte kehtib ka püssi kasutamise kohta: järgida tuleb arvukaid reegleid, et kahju asemel sünniks kasu. Sarnaselt huntidega kütitakse nii, et metsaloomade genofond tugevneks ning nende sooline ja vanuseline struktuur püsiks tasakaalus. Seekordsel jahil kütiti üks põdralehm.

Jahiga markeeriti sada aastat tagasi Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna juurde loodud metsaosakonna organiseerija ja esimese õppejõu Andres Mathieseni 1920. aasta sügisel Kastre-Peravalla (Järvselja) metsade külastust, kes otsis Tartus äsjaavatud metsaosakonnale sobilikku praktikabaasi. 8. detsembril 1920 märgib Mathiesen oma kirjas TÜ põllumajandusteaduskonna dekaanile, et kõige sobivam õppemetskonna asukoht on just Kastre-Peravalla mets, mis asub Ahja jõe ja Peipsi järve vahel.

1921. aasta 13. aprillil tegi Eesti Vabariigi Valitsus, arvestades TÜ põllumajandusteaduskonna ja põllumajandusministri Theodor Pooli ettepanekut, otsuse lubada Metsade Peavalitsusel üle anda Kastre-Peravalla metsandik Tartu Ülikooli metsaosakonnale õppemetskonna loomiseks.

Suureks takistuseks metsade kultiveerimisel ja eriti võõrpuuliikide kasvatamisel sai 1920 - 1930. aastatel metskitsede suur arvukus, mis tegi muret metskonna töötajatele, eelkõige aga metskonna juhatajale Andres Mathiesenile enesele, seisab meenutustes.

Kui enne I maailmasõda oli Kastre-Peravalla metsades metsakultuuride peamiseks kahjustajaks põder, siis kahe ilmasõja vahelisel perioodil muutus puudele kõige ohtlikumaks kahjuriks metskits. Põtrade arvukus oli sõja-aastail niivõrd tugevasti vähenenud, et nemad enam metsakultuuridele ohuks ei olnud. Seevastu metskitsede arv suurenes iga aastaga. 1937. aastal loendati näiteks Järvseljal kuni 1000 metskitse, kusjuures metsamaa pindala oli tookord kõigest 3878 ha. Metskitsede arvukust püüdis Mathiesen reguleerida isegi sellega, et andis suvel metsandusüliõpilastele nn jaanisoku laskmise lubasid.

Ka tänapäeval on metskitsede ja põtrade arvukus Järvselja metsades kõrge ning ulukikahjustuste oht suur, mistõttu tuleb igal aastal sõraliste arvukust sarnaselt sajanditaguse ajaga reguleerida püssiga.