Uudised

Esmaspäevaõhtuses ETV loodussaates "Osoon" tutuvustas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi taimetervise õppetooli agroökoloogia töörühm oma teadustööde tegemisi. Saates räägiti põllumajandusmaastiku mitmekesisuse ja elurikkuse tähtsusest loodushüvede pakkumisel ning uudsest geenivaigistusel põhinevast hiilamardika tõrjevahendi arendamisest (projekt PRG1056).

Põllukultuuri rapsi pritsitakse parema saagi saamiseks taimekaitsevahenditega, mis hävitab ka kasulikku elurikkust. Näiteks liblikad, kärbsed, meemesilased, erakmesilased, kimalased ja kiletiivalised armastavad rapsi. Seega on oluline leida rapsi peamise kahjuri hiilamardika vastu liigispetsiifiline taimekaitsevahend.

Hiilamardikas tuleb põllule rohelise punga faasis, kui raps hakkab alles õiepunga moodustama, toitudes rohelisest õiepungast. See takistab õie arengut ja väheneb kõtrade hulk, mille seemnetest õlisid või biokütuseid toota.

Tähtis on rapsi pritsida enne õitsemist. ”Õnneks on põllumeeste teadlikkus palju tõusnud, et rapsi õitseimise ajal taimi ei pritsita. Nad teadvustavad, kuidas tekib resitentsus. Rapsi õitsemise ajal hiilamardikas enam kahju ei tee,” rääkis Eesti Maaülikooli teadur Riina Kaasik.

Et luua liigispetsiifiline tõrjevahanend naeri-hiilamardika vastu, kasutavad Eesti Maaülikooli teadlased molekulaargeneetikat, täpsemalt RNA-i ehk geenivaigistamise meetodit. Kui taimekaitsevahend satub koos toiduga mardika organismi, surub see maha valgusünteesi ja mardikas hukkub. Teised rapsil toimetavad ja toituvad putukad kahjustada ei saa.

Tõrjevahendi loomiseks käivad laboratoorsed katsed. ”Söötmiskatse eesmärk on putukatele suu kaudu manustada dsRNA-d, et organism ei toodaks valku. Meie tegevuse mõte on vaigistada teatud geeni piirkonda ja kiirendada seda protsessi nanoosakeste kasutamisega, mis aitavad organismil omandada dsRNA-d. Küsimus on selles, millist doosi dsRNA-d neile anda,”rääkis nooremteadur Triin Kallavus.

Seejärel toimuvad katsed kasvukapis kasvavate taimedega. ”Pritsime taimi palja ja nanoosakestega lahusega ning vaatame, kas putukate suremus on sama nagu toitumiskatse puhul. Lisaks vaatame taime kahjustust, kui putukas on seal peal olnud. Sest isegi kui putukas ei sure, on kasulik see, kui ta taime ei kahjusta,” lisas Kallavus.

Projekti lõppeesmärk on see, et põllumeestel oleks lisavariant, sest järjest vähem on kasutatavaid taimekaitsevahendeid ja valdavalt on need teistele organismidele kahjulikud. ”Soovime luua teistele organismidele ohutu taimekaitsevahendi,” kommenteeris Kallavus.

Õlitaimed raps ja rüps on Eestis populaarsed põllukultuurid, mida 2022. asta seisuga kasvatati 86 000 hektaril. Raps on üks intensiivseima taimekaitsevahendite kasutusega kultuure, millele pritsitakse nii putuka- kui seenevastaseid mürke. 

Kas võimalik on olukord, kui rapsi ei ole vaja taimekaitsevahenditega pritsida? ”Kahjurite arvukust saaksime ka vähendada looduse panuse abil, sest loodus ise hoiab kahjurite arvukust kontrolli all. Kahjuks on meie põllumajandusmaastikud muutunud aina enam monotoonsemaks, sest mugav on teha nelinurkseid ühe kultuuriga põlde. Kui võtame maastikuelemendid ära, siis sellega koos kaovad ka elupaigad kahjurite looduslikelt vaenlastelt. Põllud peaksid olema liigendatud rohtsete ribadega või peaksid põllul olema puud, sest püsivamad ja mitmekesisemad maastikuelemendid pakuvad elupaiku kahjurite vaenlastele ja looduslikele tolmeldajatele. Kui suurendame looduse osakaalu põllul, ei ole vaja taimekaitsevahendeid kasutada. Nii on toit puhtam ja inimesed tervemad,” rääkis professor Eve Veromann.

Saates esinesid: Eve Veromann, Riina Kaasik, Silva Vilumets ja Triin Kallavus. Saade on järelvaadatav: