Pressiteated

Ligi 30 aasta järel ilmus uus lambakasvatuse õpik

Teisipäeval, 27. novembril kell 13.00 toimub Eesti Maaülikooli peahoone (Kreutzwaldi 1a) raamatukogu fuajees õpiku „Lambakasvatus I“ esitlus.

Eestikeelse õpiku  „Lambakasvatus I “ autoriks on dotsent Peep Piirsalu ja väljaandjaks Tartumaa Põllumeeste Liit.  Õpikus tutvustatakse Eestis kasvatatavaid lambatõuge, lambakasvatussaadusi (lambaliha, vill, nahad, lambapiim), lammaste pidamistehnoloogiaid, söötmist, karjatamist jt. küsimusi.

Viimase lambakasvatusõpiku ilmumisest on möödas peaaegu kolmkümmend pikka aastat – „Lambakasvataja käsiraamat“ ilmus 1984. aastal, autoriks Kristjan Jaama. Selle aja jooksul on toimunud suured muudatused meie majanduses, kus sotsialistlikust käsumajandusest on üle mindud vabaturumajandusele. Muidugi on mõjutanud sellised muutused ka loomakasvatust, sealhulgas lambakasvatust. Muutunud on paljude loomaomanike omanikusuhted, mis on kaasa toonud lambakasvatajate põlvkondade vahetused. Lambakasvatusega on hakanud tegelema uued kasvatajad, kellel sageli puudub loomakasvatuslik haridus. Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste aretuses on toimunud suunamuutused lihalamba kasvatuse suunas. Kasvatama on hakatud uusi lambatõugusid. Kasutusele on tulnud uued pidamisviisid. Järjest rohkem söödetakse lambaid siloga. Peaaegu pooled Eestis kasvatatud lammaste on pärit mahelambakasvatustest ja seepärast on vaja teada mahetootmisele püstitatud nõudeid. Põllumajandusteadlased on uurinud viimase kolmekümne aasta jooksul erinevaid lammaste pidamisega seotud küsimusi, et aidata praktikutel lahendada üles kerkinud probleeme. Samas eestikeelset lambakasvatuse seotud kirjandust on napilt, sest lammaste uurimisega seotud teadlaste ja spetsialistide ring on piiratud.

Piirsalu sõnul ei ole ainuõiget lammaste kasvatamise viisi: „Iga lambafarm on unikaalne, sest see erineb kõigist teistest tuhandete pisiasjade poolest. Erinevused on loomade arvus, farmi suuruses ja eesmärkides, pidamissüsteemides, lammaste tõu ja tõulisuses osas, kasutusel olevate söötade, põllumajandusmaa boniteedi, rohumaade saagikuse ja veel paljude faktorite osas.“ Seetõttu ei ole universaalseid tegutsemisviise, mis sobiksid igasse lambaid kasvatavasse ettevõttese, olgu see siis suur või väike.

Raamatut lugedes võib lambakasvataja mõelda sellele, milliseid muutusi ja täiendusi võib teha oma lambafarmis, et lammaste pidamine oleks tulusam.

200-leheküljeline raamat on mõeldud eelkõige praktiseerivatele ja alustavatele lambakasvatajatele, loomakasvatusspetsialistidele, loomakasvatust õppivatele üliõpilastele ja lammaste kasvatusest huvituvatele inimestele.