Pressiteated

In memoriam: Aivar Leito

Aivar Leito sündis 24. augustil 1954 Otepääl. Ta lõpetas 1969. a Liivi põhikooli ja 1972. a Haapsalu 1. Keskkooli. Tartu Riikliku Ülikooli lõpetas ta zooloog-ökoloogina bioloogia-looduskaitseressursside ratsionaalse kasutamise ja looduskaitse erialal 1981. aastal. Pärast seda suunati Aivar Leito tööle ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Instituudi (Eesti Metsainstituudi) looduskaitselaboratooriumi. Seal töötas ta vaneminsenerina, teadurina ning 1989–1996 vanemteadurina. Seoses Eesti Metsainstituudi kaotamisega asus ta 1996. aastal tööle vanemteadurina Eesti Maaülikooli, alates 2015. aastast töötas ta juhtivteadurina rakendusornitoloogia erialal.

Aivar Leito andis väga suure panuse lindude uurimisse ja nende kaitsmisesse nii Eestis kui piiri taga, eeskätt lindude rände ja pesitsusökoloogia ning linnukoosluste struktuuri ja dünaamika analüüsimisel. Suurima edu saavutas ta hanede, laglede ja sookure pesitsus- ja rändeökoloogia ning väikeste meresaarte linnukoosluste pikaajalise dünaamika uurimisel. Tema eestvõttel ja otsesel teostamisel võeti Eestis esmakordselt kasutusele looduses vabalt elavate lindude (sookure) raadiojälgimine (1999) ning satelliitjälgimine (2001), mis on andnud ornitoloogidele hindamatuid teadmisi meie suurlindude rändeteedest. Näiteks selgitas ta välja, et lisaks Hispaania ja Kesk-Euroopa talvitusaladele lähevad Ida-Eesti sookured talvituma Etioopiasse.

Aivar Leito oli üks Eesti riikliku keskkonnaseire liikide ja koosluste seire allprogrammi koostajatest ning linnustiku riikliku seire kontseptsiooni väljatöötajatest ja elluviijatest. Ta koostas metoodika rändel viibivate lindude (haned, lagled ja sookurg) põllumajandusele tekitatud kahju hindamiseks, samuti kahjuhüvitiste hindamise, määramise ja väljamaksmise korra. Ta oli osaline mitmete riiklike kaitsealade loomisel, sealse linnustiku uurimisel ja inventeerimisel ning kaitsekorralduslike ettepanekute ja kaitse-eeskirja koostamisel. Neist olulisemad, praeguseks moodustatud või ümber korraldatud kaitsealad on Endla looduskaitseala, Haanja looduspark, Karula rahvuspark, Otepää looduspark (loodusala), Käina lahe-Kassari maastikukaitseala, Hiiumaa laidude maastikukaitseala ja Räpina poldri hoiuala.

Aivar kirjutas arvukalt teadusartikleid, juhendas üliõpilasi ja pälvis tunnustuskirju looduse ja looduskaitse propageerimise eest. Aivar oli mitmete rahvusvaheliste ja Eesti loodusteaduslike ning looduskaitseorganisatsioonide aktiivne liige. Ta oli Eesti Looduseuurijate Seltsi kauaaegne liige (alates aastast 1971) ning juhatuse liige (sh asepresident 1994–2004). Aivar Leito oli Eesti Ornitoloogiaühingu juhatuse (1991–2000) ja nõukogu liige (2000–2003 aseesimees). Aastal 2008 autasustati teda Eesti Maaülikooli teenetemedaliga, 2014. aastal pälvis ta Eerik Kumari nimelise looduskaitsepreemia koos looduskaitse kuldmärgiga väga suure panuse eest lindude uurimisse ja nende kaitsmisesse nii Eestis kui piiri taga. Aasta hiljem valiti Aivar Eesti Ornitoloogiaühingu auliikmeks.

Ta koostas raamatuid ja osales loodusfilmide tegemisel.  Kaksikmonograafia „Sookurg“ (nii inglise kui ka eesti keeles) sai 2007. aastal Eesti Teaduse Populariseerimise auhinna III preemia. Aivar Leito oli populaarteadusliku loodusfilmi „Valgepõsk-lagle“ (Tallinnfilm ja Yleisradio TV2, 1993) käsikirja autor ja stsenarist. Kure Ahja-4 rännakud Etioopias jõudsid Osooni saatesse Eesti Televisioonis. Tema viimane film "Vaba nagu kurg" linastus möödunud nädalal Matsalu Loodusfilmide Festivalil.

Aivar Leito oli inimesena väga sõbralik ja soe, uurimistöös äärmiselt põhjalik ja korrektne. Tal jagus alati tähelepanu oma kolleegidele. Kokkusaamistel läks tema jutt ikka kureradadele ja Vooremaale. Kodus oli Aivar Leito hoolitsev pereisa.

 

Puhka rahus, hea kolleeg!

Põllumajandus- ja keskkonnainstituut