Indrek Tust
Kõrged ametialased ambitsioonid ei pruugi viia kuhugi …
... lase saatusel endaga ka mängida!
Olin keskkooli lõpetamiseni põline Tallinna poiss ja metsast teadsin samapalju kui iga teine linnalaps. Oli palju tulevikuplaane, metsateema sellele skaalale ei mahtunudki.
Paraku ei suutnud ma kaks aastat järjest sooritada eksameid Moskva Kinoinstituudis kinooperaatori erialale. Kuna sõjaväkke polnud tahtmist minna, otsustasin paberid viia EPA-sse. Tundus, et metsamajanduse eriala võiks ju meeldima hakata!
Kaks esimest aastat, kui stuudiumis domineerisid reaalained, ei saanudki ma väga hästi aru, mida siin teen, aga erialaga seotud distsipliinid hakkasid juba huvi pakkuma. Eriti köitvad ja huvipakkuvad olid praktikumid Järvseljal. Meeldis tsivilisatsioonist äralõigatuse tunne – ela nagu kullakaevur Nevada kõrbes. Ega kippunudki sealt ära ka nädalavahetustel – seltskond oli kihvt ning eks omajagu lollusigi jäi metsade vahele!
1984. aastal, kui EPA lõpetasin, käis töökoha leidmine teistmoodi kui tänapäeval. Tudengid nimetasid suunamiskomisjoni tegevust orjaturuks. Tööpõhimõte oli järgmine: (metsa)majandite stipendiaadid said ametisse väljaspool edukuse pingeridasid – ole nii loru kui tahes. Töökohtade nimekirjad olid Metsamajas seina peal – igaüks viskas silma ametile, mis tundus sobiv. Komisjoni ees (isegi metsandusminister Heino Teder oli kohal) käis kauplemine pingerea alusel. Parima keskmise hindega diplomiomanik valis ameti esimesena, nõrgim viimasena. Nagu muinasjutus metsloomadele sabade jagamisest!
Valisin Ida-Virumaale Toila metskonda metsaülema koha – tundus põnev. Sain seal olla vaid 3 kuud, kui Vene kroonu mind nõudis. Tagasi tulles alustasin Aegviidu metsamajandis metsapunkti metsameistrina, kus igapäevatöö oli seotud raiebrigaadide ja lankidega – sain parima tegeliku metsandusliku põhja. Kaks aastat rabelenud, arvas direktor, et sobin metsafondi inseneriks. Võtsin pakkumise vastu – ja ei kahetse. Sain suure kogemuse metsandusliku analüüsi vallas.
1990. aastate algul, kui algas reformimine, viis saatus mind riigimetskonda abimetsaülemaks – tuli kogemus metsakasvatuse ja üha tärkava puidu(vaba)kaubanduse vallas. 1990ndate keskel, kui kõhutunne ütles, et reformimine alles saab hoo sisse, otsustasin teha kannapöörde – minna mühinal kasvavasse puidukaubandusse. Arvan, et eelnenud 10 aasta jooksul kogetu aitas mind
Soovitus tudengitele: et katusele jõuda, tasub ronimist alustada vundamendist ning kui olud ei võimalda, siis oodata ilmastiku paranemist. Võib küll palju tahta ja osata, kuid elu ise juhib sind piisavalt valikute suunas.
Indrek Tust,
Stora Enso Mets AS metsandusjuht
