Pressiteated

Ilm teeb järvedele sel aastal üllatusi

Koostajad: Ingmar Ott, Henn Timm, Maili Lehtpuu, Margot Sepp, Anu Palm, Teet Krause, Ronald Laarmaa, Aimar Rakko, Katrin Saar, Katrin Ott ja Kairi Maileht. Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool.

 

Kas kõigi järvede ökoloogiline seisund sõltub olulisel määral ilmaoludest ?

Kui järv on rikutud, siis ilm tema ökoloogilist seisundit eriti ei mõjuta. Eestis on selliseid järvi vähe, näiteks Harku. Enamik meie järvedest on heas või peaaegu heas seisundis ning reageerivad selgelt temperatuuri ja veerežiimi muutustele.

Kuidas järved tavaliselt talitlevad ning kas selle aasta soojad ilmad on olukorda muutnud?

2018. aasta on eriline. Juba maikuus oli veetemperatuur paljudes järvedes üle 20°C. Enamasti juhtub nii alles juulis. Kui tavaliselt on kevadine veeõitseng lühike ja seda põhjustavad kold- ning ränivetikad, siis sel aastal oli mitmes järves juba varakult ohtralt sinivetikaid. Sooja ilmaga kihistub vesi kiiresti ja järved lähevad „lukku“: pealmine soe vesi sügavamaga enam ei segune.

Planktonvetikad kasutavad kevadise toiteainete varu ära ning sügavamast veekihist ja põhjast seda enam juurde ei tule. Veeõitseng taandub, tekib selge vee periood. Kihistumine on seda tugevam, mida sügavam on järv. Väga suurtes järvedes tekib kihistust harva, sest tugev lainetus loksutab veesamba ühtlaseks.

Kevadiste veeõitsengute ajal püüdsime ennustada suvist seisu. Kui ilm jaheneb, siis uusi õitsenguid ei tekigi. Kui jääb soojaks, siis ka ei teki, sest toit on "luku taga". Kui aga algul jaheneb koos tuule ja vihmaga, kuid hiljem taas soojeneb, siis võib küll tulla.

Enamasti vohavad soojadel suvedel sinivetikad. Juuli lõpus nentisime, et üleüldist suurt õitsengut tekkinud ei olnud. Vesi oli siiski „paks“ Pangodi ja Viljandi järves. Et vett järvedesse palju juurde ei voolanud, siis oli kihistus endiselt tugev. Toiteaineid põhjast juurde ei tule ja planktonvetikad on näljas. Arvame, et õitsengud võivad tekkida hiljem, isegi kuni oktoobri või novembrini välja.

Sooja ilmaga on ka vesi soe, aurumine suur, juurdevoolu pole, veetase langeb. Kas järved on oluliselt madalamaks jäänud ja kuidas see mõjutab nende ökoloogilist seisundit?

2018. aasta eripära on tõesti väga madal veetase. Saaremaa ja Hiiumaa rannajärvedest võib kuiva tagumikuga jalgsi läbi kõndida. Mõned kunagi allalastud järved on täiesti kuivad (Tihu Hiiumaal) või on vett vaid kümmekond sentimeetrit (Koigi Saaremaal). Vaade Tihu järvele on omamoodi tore. Seal on geeljat muda ca 1 m paksuselt. Kes sisse läheb, võib saada nii  mudavanne kui ka kaaniravi, sest Tihu järv on kirjukaani elupaik. Rabajärvi peaks kuum suvi vähem mõjutama, sest raba on kui käsn, mis säilitab niiskust. Kuid näiteks Eesti suurima (35 ha) rabajärve Loosalu veetase oli umbes pool meetrit langenud.

Võiks arvata, et madala veetasemega läheb „supp paksemaks“, st ainete sisaldused tõusevad. Siis on allesjäänud planktonile rohkem varusid ja teda tekib veelgi rohkem. Tegelikult Saare- ja Hiiumaa järvedes seekord nii ei olnud. Enamiku järvede põhja kattis madal mändvetikate muru, mis tarbiski peaaegu kogu toiteainete varu. Vee omadustega polnud seepärast midagi hullu lahti. Juuli keskel oli Saaremaa järvedes vesi küll soe, 26-27°C, aga rannajärvedes on temperatuuri kõikumised nagunii väga suured. Hapnikku oli normaalselt, vesi ei õitsenud kuskil. Seevastu olid õitsengud olnud kevadel, mis on rannajärvedes erandlik. Eriti õitses vesi Laialepa lahes. Suvel soojade ilmadega poleks ime sattuda paljudele surnud kaladele. Käisime läbi mitmete Saaremaa ja Hiiumaa järvede sopid, aga leidsime vaid ühe surnud kala.

Veetaimed hakkavad juba lagunema, küllap arvavad, et nende aeg on selleks aastaks otsas. Lagunemisjäägid aga on kergesti kättesaadav toit planktonvetikatele. Kiiresti lagunevat orgaanilist ainet ongi madalate järvede vees juba palju. Niisiis võib eeldada, et järvede talitlushäired, sealhulgas tugevad veeõitsengud, võivad sel kasvuperioodil veel ees oodata.

Mida põnevat veel leiti?

Loode-Eestis Tänavjärves oli vesi pisikesi punaseid täppe täis. Need on tegelikult hoopis  rohevetikad, keda pole varem nii massiliselt nähtud.

Väga karedas vees ja rabavees ei tohiks olla ohtralt sinivetikaid, ometi juhtus seekord nii Viljandi järves ja rabajärvedes.

Haruldast järvepalli leiti taas Koorküla Valgjärvest ning uue leiukohana Kirikulahest Hiiumaal.