Ülikooli tekkel on läbi aastakümnete olnud rohkem kui lihtsalt tudengimüts – see on kandnud endas ülikooli identiteeti, traditsioone ja väärtusi. EPA aegadest tänaseni on tekli kujundus ja tähendus muutunud koos ülikooli nime, sümboolika ja ajaga. Vaata, kuidas on Eesti Maaülikooli ja selle eelkäijate tekkel aastate jooksul muutunud.
EPA tekkel (1957–1991)
Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektori käskkiri nr. 131-õ TARTUS, 29. APRILLIL 1957. a.
Lähtudes Eesti Põllumajanduse Akadeemia ühiskondlike organisatsioonide ettepanekust EPA üliõpilasmütsi tarvituselevõtmise kohta:
- Luban EPA üliõpilastel ja endistel lõpetajatel kanda alates 1. maist 1957. a. EPA üliõpilasmütsi vastavalt juurdelisatud EPA üliõpilasmütsi statuudile.
- Kinnitan EPA üliõpilasmütsi statuudid (lisa nr. 1).
Rektor dots. M. KLEMENT
Lisa nr. 1
Eesti Põllumajanduse Akadeemia üliõpilasmütsi statuut
1. EPA üliõpilasmütsi eesmärgiks on parandada üliõpilaste enesedistsipliini ja kollektiivsustunnet.
2. EPA üliõpilasmüts kujutab vormilt nokkmütsi, põhi — rohelinde kuldkollase ornamentidega, mütsi vööndi ja põhja vahel kuldne kaunistusnöör. Vöönd koosneb ülalt alla rohelisest, kuldkollasest ja mustast osast. Kuldkollane ja roheline osa eraldatud musta nöörvoldiga. Mütsi materjal — kalev. Mütsi nokk — must nahk.
3. EPA üliõpilasmütsi kannavad kõik EPA üliõpilased.
4. Üliõpilasmütsi kantakse ajavahemikul 1. aprillist kuni 15. novembrini.
5. EPA lõpetanuil on õigus kanda üliõpilasmütsi EPA poolt korraldatud pidulikel sündmustel ja lõpetajate kokkutulekul.
6. Üliõpilasmütsi kandmise õigus võetakse üliõpilaselt, keda rektori käskkirjaga karistatakse distsipliinirikkumise eest, kuni karistuse kustutamiseni või aegumiseni, või kellelt on üliõpilasmütsi kandmise õigus võetud EPA ühiskondlike organisatsioonide vastava otsusega.
7. Välispraktikumidel tööde ajal ei kanta üliõpilasmütsi.
8. Lubatud on kanda ainult täiesti tervet ja puhast üliõpilasmütsi. Ruumis mütsi kandmine ei ole lubatud.
Käesoleva statuudid täitmist kontrollivad EPA ühiskondlikud organisatsioonid ja dekaanid
Valge tekkel segastel 1990ndatel aastatel
Kuna 1990ndate aastate alguseks ei olnud Eesti Põllumajandusülikoolile veel loodud ametlikku uut mütsi, siis võeti nii meil kui ka teistes ülikoolides eeskuju Põhjamaade (Soome ja Rootsi) traditsioonidest, kus üleni valge üliõpilasmüts (soome keeles ylioppilaslakki) oli ja on siiani keskkooli lõpetamise ja ülikooli sümboliks. Nii võeti ka Eesti Põllumajandusülikoolis ja teisteski ülikoolides kasutusele üleni valge põhjaga tekkel. Valge värv tähistas akadeemilist puhtust, uut vabadust ja värsket algust pärast raudse eesriide langemist. See oli märgiline sümbol just 1990ndate esimesel poolel õppinud põlvkonnale.
EPMÜ tekkel (1991–2005)
1990ndate lõpuks oli valge tekli traditsioon hääbunud ja tudengid liikusid ringi ilma ühtse teklita. 2000ndate alguses tõstis Eestis pead aga uus "teklimaania" ning toonane rektor Henn Elmet tegi ettepaneku traditsioon taastada. Uus ühtne tekkel otsustati luua ajaloolise EPA tekli eeskujul. Uhiuued teklid saabusid Tallinna töökojast otse 2002. aasta volbripäevaks ja anti tudengitele üle pidulikul aktusel.
EPMÜ tekkel oli kaunistatud rosetiga. Sellel oli roheline põhi, kollane rant ja mustal serval kuldne kiri Eesti Põllumajandusülikool. Roheline värv sümboliseerib looduse saladust, must mulda ja kollane taassündi. Henri Kaselo, maastikukaitse ja -hoolduse II kursuse tudeng kirjutas 2004. aastal EPMÜ ajalehes, et teklikandjaid võiks olla ülikoolis rohkem ja tuletas meelde, et seda saab tellida EPMÜ üliõpilasesinduse sekretäri juurest. Tekli hind oli toona 165 krooni.
EMÜ tekkel (2005–2025)
2005. aastal sai kõrgkool oma tänase nime – Eesti Maaülikool. See tõi kaasa ka ülikooli uue sümboolika ning uue tekli. Uue tekli statuut kinnitati novembris 2006.
Sellel teklil on männiroheline põhi, valge rant ning punane serv, millele on tikitud kuldne kiri „Eesti Maaülikool“. Tekli männirohelisel põhjal on valge spiraalse varrega lehekese kujutis. Spiraal on iidne märk, mis sümboliseerib viljakust, pidevat muutumist ja universumi arengut, kujutades samal ajal ka maast võrsuvat taimekest.
EMÜ uus tekkel (2025 – …)
Kaks aastakümmet hiljem, 2025. aastal võttis Eesti Maaülikool kasutusele uue sümboolika ning taaskord muutus ka tekli kujundus. Uue tekli kujundus sündis üliõpilasesinduse ning turundus- ja kommunikatsiooniosakonna koostöös.
Männiroheline värv ühendab ülikooli traditsioonid ja jätkusuutlikkuse ning peegeldab tugevat seost loodusega.
Tekli põhjal on ülikooli logomärk. Ülikooli logomärgis võib ära tunda nii raamatu, põllu, tarkusetera kui ka seemne motiivi. Raamatu iga lehekülg kannab endas väikest, kuid väärtuslikku seemet – tarkusetera, millel on suur potentsiaal. Iga inimene on nagu viljakas põld, kus teadmised saavad kasvada, kanda vilja ja muuta maailma.
Endla Reintam
Valge tekli sain ma auhinnaks. EPA klubis Veski tänaval toimunud sündmusel oli loosimäng ja fortuuna naeratas mulle.
Kui ma tekli võitsin, olin just saabunud Soomest viie kuu pikkuselt praktikalt. Sama nädala lõpus reedel Tartu-Tallinna rongiga koju sõites olid seal ühed soomlased, kes soovisid täpsemat infot rongi peatuste ja Tallinna jõudmise kohta. Kuna mul oli soome keel suus, siis vastasin. Jäime pikemalt vestlema, et mida ma Soomes tegin jms.
Äsjase tekliomanikuna kandsin seda. Siis ühel hetkel soovis aga Soome härrasmees mu teklit omale saada, sest see hakkas talle meeldima. Kuigi tekkel oli mulle numbri või paari võrra suur, keeldusin, sest polnud veel ka ise jõudnud teklit kuigi pikalt kanda.
Et tekkel mulle silmile ei vajuks, harutasin selle õmblustest lahti ja õmblesin väiksemaks.
See oli 1996. aasta sügis-talvel. Tol ajal ülikoolis teklikandmist tegelikult väga palju ei olnud. Linnapildis olid rohkem levinud korporatsioonide kirevad teklid.
Mina kandsin oma magistriõpingute jooksul seda valget teklit üsna sageli.
Helje Truus
Alustasin sügisel 1957 õpinguid Eesti Põllumajanduse Akadeemias zootehnika erialal. Meie elukohaks sai Riia maantee peahoone ühes tiivas asuv ühiselamutuba. Toanaabritest, Saaremaa tüdrukutest Helgi Õnnis, Marje Reiman ja Urve Maripuu, said minu sõbrad kogu eluks.
Meie õpinguajast on eriti selgelt meelde jäänud 1958. aasta kevad. Sel ajal toodi peahoonesse, kus asus ka ülikooli rektoraat, suured kastid. Läksime tüdrukutega uudistama ja selgus, et kohale olid jõudnud esimesed teklid. Olime põnevil ja hakkasime paluma, et üks kast avataks ja me saaksime oma mütsid kätte. See õnnestus ja meile anti teklid sealsamas üle. Nii saidki meist oma lennu esimesed üliõpilased, kellel oli oma tekkel - EPA kooli teine partii mütse.
Käisime ka fotograafi juures teklitega pilti tegemas. Alguses kanti neid ikka tohutu uhkuse ja väärikusega, näidates kogu linnale, et oleme tudengid. Hiljem kippus see esmane suur innukus küll pisut vaibuma, kuid müts jäi ikkagi meie ühtekuuluvuse sümboliks..
Õpingute lõpus, kui ees seisis meie viimane loeng, tegime kursusega ühise kokkuleppe: paneme selleks puhuks kõik teklid pähe. See viimane loeng toimus Mitšurini (praegusel Laial) tänaval asuvas õppehoones. Pärast loengut tähistasime sealsamas õppetöö lõppu. Seejärel liikusime ühises rõõmsatujulises rongkäigus lauldes läbi linna tagasi Riia maantee peahoonesse oma ühiselamusse. Lõbus oli meil ja linnarahval.
Külli Kell
Uhiuued teklid olid nii värvikad ja klantside nokkadega, et esmakursuslased tunti juba kaugelt ära.
Mööda linna ühest loengust teise liikudes ikka aasiti värskete tudengihakatiste kallal. Selline tögamine oli vastukarva eriti poistele. Nii püüti oma teklit kulunumaks vormida.
70-ndatel olid teklite nokad pehmest nahast - neid andis päris hästi "töödelda". Nokka pisut hõõrudes ja väänates nägi müts peagi välja nagu staažikal tudengil. Peagi see vanutamise võimalus kadus, sest uuemad teklid said endale plastist nokad. Need enam töötlusele ei allunud, vaid võisid murdes ja mudides hoopis praksuga pooleks minna. Eks oli näha ka selliseid, kahe "nokaga" tekleid.
Nii ei jäänud muud üle, kui oma rebase-staatus väärikalt üle elada.
Tegelikult on kurb näha, et tänaval kohtab teklitega tudengeid harva. Aastaid tagasi oli oma vormimütsi kandmine auasi.
Selline lugu siis!
Liisi Papp
Kui Eesti Maaülikooli logo vahetus, siis tundus, et ees ootab põnev uue tekli loomise teekond. Kuna eelmise tekli põhivärvid olid tumepunane ja roheline, siis oli mõte, et äkki võiks seekord kasutada kujunduses ka heledamat tooni.
Selge oli see, et põhitooniks jääb tumeroheline. See seostub kõige paremini Eesti Maaülikooli tegevusvaldkondadega ja männiroheline on ka ülikooli stiiliraamatu järgi meie põhivärv. Aga mida sinna juurde lisada? Algas katsetamine ja proovimine, mis värvid ülikooli stiiliraamatust teklile üldse sobiksid ja mis ilus välja näeks. Kui paar tooni sai välja valitud, tellisin kangaproove, et saada parem ettekujutus, kuidas värvid päris elus paistavad.
Lõpuks aga saime aru, et teised värvid ei ole pooltki nii ilusad kui valge. See mõjus stiilipuhtalt ja valge ning tumerohelise kontrast nägi väga hea välja.
Ja niimoodi sündiski meie ülikooli kõige uuem tekkel. Loodan, et seoses uue tekliga tekib tudengitel ja teistel osalistel oma ülikoolielust unustamatuid mälestusi!
Silver Kuusik
Alustasin oma õpinguid 2003. aastal, kui sain sisse Eesti Põllumajandusülikooli tehnikateaduskonda põllumajanduse mehhaniseerimise erialale. (Hiljem sai ülikool nimeks Eesti Maaülikool, teaduskonnast instituut ning eriala, millel magistrikraadi sain, kandis tootmistehnika nime.) Kuna olen pooleldi maalt pärit, siis oli see eriala mulle igati sobilik…
Algas esimene loeng ning õppejõud Arvo Leola andis mingid töölehed, et keegi läheks ja need ära paljundaks, sedasi, et kogu kursusel oleks materjal olemas. Tõstsin vabatahtlikuna käe ning sealt läks minu jaoks lahti teekond üliõpilaspoliitikasse. Kursusevanemana valiti mind mõni aeg hiljem üliõpilasesinduse liikmeks. Sain viimast korda olla üliõpilasesinduses, kui see asus vanas peamajas, ning esimest korda, kui kolisime Torni alla.
Üliõpilasesindusest sai minu jaoks teekond poliitikasse. Osaledes ülikooli valitsuses, nõukogus, EÜL-i volikogus, akrediteerimistel ja teaduskonna nõukogus, pälvisin kolmel korral stipendiumi õpingutevälise aktiivsuse eest. Mingitel põhjustel oli üliõpilaspoliitika toona äärmiselt kirglik ning käis üsna „tugev andmine“ üksteise pihta. Nii minu toonastest „konkurentidest“ kui ka „liitlastest“ on sirgunud lugupeetavad inimesed ning tõtt-öelda ei meenu mulle isegi põhjused, miks see kõik siis nii kirglik oli. Tagantjärele olen tänulik kõikidele asjaosalistele selle väärtusliku kogemuse eest. Tudengiesindajatena andsime nii ülikoolis kui ka EÜL-is oma parima tudengielu ja kõrgharidusmaastiku paremaks toimimiseks.
Kui ülikool (EPMÜ) hakkas nime vahetama (EMÜ), siis olin sellel konservatiivsel tiival, kelle arvates oli vana nimi asjakohasem. Mäletan mitmeid vaidlusi, kus paljuski vanade õppejõududega mehitatud “salakohtumistel“ arutasime plaani, et säiliks vana nimi. Nagu tagantjärele näha, tuli siiski uus nimi ja nii jäi ÜE ülesandeks välja töötada tekkel. Kui Tallinnas asuvast mütsitehasest saabus esimene näidistekkel, kiitsid kõik toonased asjaosalised selle heaks ning uus üliõpilasmüts oligi sündinud. On suur au tõdeda, et müts nr 1 on minu enda riidekapis aukohal, meenutamaks vanu aegu.
Oma Kolgata teest õpingute teostamisel ei ole mul mõtet ülemäära rääkida. Ometigi oli mul au olla tõeliste korüfeede (Merilo, Leola, Heinloo, Lille jpt) õpilane.
Magistriõpingute ajal olin ka hr Ülo Traadi mehitamisel lühikest aega õppejõu ametis. Andsin põllutöömasinate praktikat tehnikamaja taga, raudtee ääres asuval krundil. Pärast rasket tööd sain õhtul Püssikas oma aasta nooremate üliõpilastega kokku ning võtsime koos “Püssi punast“.
Heietusi oleks palju, aga paber hakkab otsa saama. Nii võtangi oma mõttelõnga kokku.
Tänan kõiki üliõpilasi, õppejõude ja töötajaid võimaluse eest olla ühe suure ja kokkuhoidva pere liige. Ei ole minu silm ei toona ega nüüd, 23 aastat hiljem, näinud sellist ühtehoidmist üheski teises ülikoolis.
Vivat academia!
Anne Lüpsik
Minu teklilugu algas 60 aastat tagasi, mil asusin õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse (1966). Tekli tähendus muutus 55 aastat tagasi, kui EPA endine rektor prof Nikolai Koslov ulatas mulle EPA lõpudiplomi (1971) ja minust sai EPA vilistlane ja linnukasvatusspetsialist.
Tekkel on enamus ajast olnud kapis; ta on olnud meenutuste laekaks ning suunanäitajaks minu tegemistes.
Tekkel meenutab mulle minu üliõpilaselu, minu õppejõude ja hilisemad kolleege (prof Aarne Pung, prof Leida Lepajõe, prof Ülo Oll, prof. Julius Tehver, dots Harry Mauring jt).
Tekkel oli moraalseks toeks minu õpingute ajal sihtaspirantuuris Eestist kaugemal ning ka siis, kui alustasin tööd EPA õppejõuna 1977. aastal.
Kõik need aastad, mil töötasin õppejõuna, dekaanina, hiljem õppeosakonnas sh õppeosakonna juhatajana, on tekkel tähendanud minu jaoks ülikooli usaldust minu vastu, mis andis mulle võimaluse EPA vilistlasena kaasa rääkida ja tegutseda EPA/EPMÜ/EMÜ õppetegevuse korraldamisel ja arendamisel.
Minu EPA tekkel on ääreni täis häid mälestusi, sh hõlmab 55 aastat vilistlaselu ning 50 aastat tööd EPAs (täitub 15.07.2027).
Oli aeg väärikas tekkel üle anda; tekkel on nüüd kindlas kohas st EMÜ Vilistlaskogu kapis/riiulil.
