Eesti Maaülikooli vilistlane Joonas Tanel Lääne jõudis ehitusvaldkonda üsna juhuslikult. Täna töötab ta Riigi Kinnisvaras kinnisvaraarenduse projektijuhina ning tegeleb projektidega, kus tuleb kokku viia kasutajate vajadused, tehnilised lahendused, eelarve ja tähtajad. Joonas Taneli sõnul teeb töö huvitavaks just see, et ükski projekt ei ole päris eelmise moodi. Tudengitele soovitab ta järjepidevust, julgust küsida ning uurimisteemasid, mille tulemustest võiks päriselt kasu olla.
Kuidas Sa maaehituse erialani jõudsid? Kas ehitus oli algusest peale teadlik valik?
Ei olnud. Meie peres oli pigem meditsiini kallak. Ehitus hakkas mind huvitama siis, kui nägin kõrvalt lähedaste erinevaid arendusi ja sealset ehitustöökultuuri. Samal ajal olin näinud, kuidas mu vanaisa kodus hobikorras asju tegi – väga puhtalt ja korralikult. Mul tekkis küsimus, kuidas suudab hobiharrastaja nii hästi teha, aga suurematel ehitusobjektidel võib töökultuur olla hoopis teistsugune. Sealt tuli mõte, et tahaksin ise teistmoodi teha ja näha, kas ka suurematel objektidel saab asju korralikult teha. Pärast kaitseväge võtsin mõtlemiseks aega ja vaatasin ülikoolide erialade nimekirju. Maaehituse nimetuse järgi arvasin alguses, et see võib olla midagi maastiku planeerimise sarnast. Siis sain aru, et tegemist on ehitusinseneriõppega, ja mõtlesin, et miks mitte proovida. Sealt hakkas see lumepall veerema.
Kui tudeng küsiks Sinult, mida Riigi Kinnisvara teeb ja millega Sina seal tegeled, kuidas sa vastaksid?
Riigi Kinnisvara tegeleb riigi kinnisvara haldamise ja arendamisega. Meie klientide seas on väga erinevaid riigiasutusi. Tegeleme nende hoonete arendamise ja parendamisega, valmistame ette üüripindu ja korraldame vajalikke remonte. Selle töö teeb huvitavaks just klientide väga erinev ampluaa. Ühte lahendust ei saa lihtsalt kõikjale üle kanda, sest vajadused on erinevad. Kinnisvaraarenduse projektijuhina tähendab minu töö väga palju suhtlemist. Laua ümber võivad olla klient ja tema esindajad, meie enda haldurid ja tehnilised spetsialistid, projekteerijad ning ehitajad. Tegelikult võib suhtlus ulatuda nõunikest kuni hoone igapäevaste kasutajateni. Kõigi soove ei ole võimalik täita, kuid vähemalt mina püüan inimesed ära kuulata ja mõelda, kuidas teha nii, et lahendus toimiks võimalikult paljude jaoks.
Millest üks arendusprojekt Sinu jaoks algab?
Kõigepealt tuleb aru saada, mida meil üldse teha on vaja. Minu jaoks on lähteülesande paika saamine üks olulisemaid etappe. Peame kliendi või ministeeriumiga läbi rääkima, milline on nende ootus ja millise tulemuseni tahame jõuda. Kui lähteülesanne on selge, muutub ka minu töö lihtsamaks, sest tean, keda on vaja kaasata. Kui tegemist on ehitusega, hakkame koostama tehnilist kirjeldust ja kaasame vastavalt projektile oma maja tehnosüsteemide ning teiste valdkondade projektijuhte. Seejärel tuleb ehitushange ja edasi juba ehituse projektijuhtimine. Näiteks kui kool kolib uuele üüripinnale, võib uue pinna puhul neile esialgu tunduda, et natuke on vaja värvida ja ongi sobiv, kuid tihti see nii lihtne pole. Sealt jõuame kiiresti ruumiprogrammi, ventilatsiooni, kütte ja valgustuseni ning lõpuks selleni, mida vajab õpilane, et tal oleks selles ruumis hea. Samal ajal peab lahendus mahtuma eelarvesse. See ei saa olla põhjendamatult kallis, aga ka mitte odav ja kehv.
Mis Sulle selle töö juures kõige rohkem meeldib?
Kõige rohkem meeldibki lahenduse läbimõtlemine, kuidas teha nii, et tulemus oleks päriselt hea ja toimiv, samal ajal mõistliku hinnaga ning võimalikult kiiresti teostatav. Mulle sobib ka see, et suhtlen väga erinevate inimestega. Püüan aru saada, mida üks või teine osapool vajab, ning mõelda, kuidas need vajadused kokku tuua. Teine suur rõõm on lõpptulemus. Kui oled midagi valmis saanud ja oled ka ise tulemusega rahul, on sellel omaette väärtus. Lisaks ei kordu ükski projekt. Sarnasusi on, aga iga projekti pead ikkagi võtma uuena.
Milline projekt näitab hästi, kui palju võib pealtnäha väikese töö sisse tegelikult mahtuda?
Hea näide on Viljandi muuseum, kus tegime korda ühe vana uurimissaali. Muuseumi soov oli luua ruum, mida saaks paremini kasutada ka haridustegevuseks ja kus saaksid käia näiteks kooligrupid. Pealtnäha võib tunduda, et värvid seinad ära, muudad valgustust ja ongi valmis. Tegelikult oli seal projekteerimine, sisearhitektuurne lahendus, põranda lammutamine ja uue ehitamine, elektri- ja nõrkvoolutööd, küte, ventilatsioon, jahutus ning vee- ja kanalisatsioonitööd. Ühte väikesesse projekti mahtus väga suur osa hoone erinevatest süsteemidest.
Vanade hoonete puhul tuleb valmis olla ka üllatusteks. Ükskõik, kui põhjalikud uuringud enne tellida, võib töö käigus ikkagi midagi välja tulla. Viljandis selgus näiteks, et vana põrand oli eri aegadel kokku ehitatud viisil, mille puhul me ei soovinud riski võtta. Põrand tuli lammutada ja uus ehitada. Sellistes olukordades on oluline kiiresti otsustada, kuidas edasi minna. Kui ehitus seisab, tähendab iga seisak kulu ning samal ajal võivad survestada nii aeg kui ka eelarve. Siis tuleb erinevate osapooltega kiiresti leida lahendus, mis oleks ikkagi hea.
Mida Maaülikooli inseneriõpe Sulle tänasesse tööellu kaasa andis?
Eelkõige faktilisuse ja punktuaalsuse. Koosolekul ei saa otsustada lihtsalt selle järgi, kuidas miski tundub. Vaja on eeltööd ja fakte, mille põhjal otsus teha. Sama puudutab tähtaegu ja eelarvet – pead faktiliselt teadma, kuidas projekt läheb ja kus maal sellega oled. Ka tehnilisi inseneriteadmisi läheb vaja. Mõnikord on juba projekti alguses võimalik hinnata, kas mingi lahendus on mõistliku eelarve piires realistlik. See ei tähenda, et minu esmane hinnang oleks lõplik tehniline lahendus, kuid inseneriteadmised ja kogemus aitavad suunda näidata.
Viimase kahe aasta jooksul oleme näiteks neljal hoonel lahendanud niiskustehnilisi probleeme. Kahe puhul ei olnud varem suudetud välja selgitada, kus on probleemi algpõhjus. Ehitusfüüsika teadmised, füüsika ja varasem töökogemus aitasid jõuda juurpõhjuseni ning probleemid said lahendatud. Ka minu magistritöö oli seotud soojuse ja niiskusleviga, kuigi selle teemani jõudsin üsna ootamatult. Kirjutasin lõputööd ajal, kui algas koroonapandeemia, ning algselt valitud teema eeldas inimeste korterites kohapeal käimist. Kuna seda enam teha ei saanud, vahetasime poole töö pealt teemat.
Ülikooli lõpetades tundsin kõige rohkem puudust praktilisest kogemusest. Praktikad olid küll olemas, aga tahtsin rohkem aru saada, kuidas asjad päriselt käivad. See kogemus tuli hiljem aastatega.
Kas inseneri pilk lülitub tööpäeva lõpus välja?
Mitte päriselt. See erialane kiiks käib asjaga kaasas. Tahad või ei taha, pilk läheb tehnosüsteemidele, katustele või erinevatele sõlmedele. Mingil ajal mõtlesin, et miks ma vabal ajal tööga tegelen, aga sain aru, et selles ei ole midagi halba. Olen märganud huvitavaid lahendusi, neid üles pildistanud ja hiljem kolleegide või projekteerijatega arutanud. Mõnigi mõte või lahendus on niimoodi ka töösse jõudnud.
Millistele päris tööelust tekkinud küsimustele võiksid tudengid oma uurimistöödes vastuseid otsida?
Mind huvitab tarkade hoonete puhul see, kuidas inimesed neid tegelikult kasutada oskavad. Olen käinud renoveeritud korterites, kus elanikud ütlesid, et süsteem on nende jaoks nii keeruline, et nad ei oska sellega midagi teha. See on pannud mind mõtlema, kui palju me üldse teame lõppkasutaja võimest tarka maja kasutada. Süsteemist on kasu ainult siis, kui inimene oskab sellega ümber käia. Kui sul on tark maja, aga näiteks ventilatsioon ei tööta nii, nagu peaks, ei ole sisekliima inimese jaoks paremaks läinud.
Teine küsimus, millele olen mõelnud, puudutab pinnase ja konstruktsioonide uurimist. Ma ei tea ega ole uurinud, kas Eestis seda juba tehakse, kuid välismaal kasutatakse näiteks pinnase skaneerimist. Meil tekib üsna sageli olukordi, kus ei ole täpselt teada, mis pinnases või olemasolevas konstruktsioonis on. Puurimised annavad infot ainult konkreetsest punktist, tervikpilt selgub aga vahel alles tööde käigus. Oleks huvitav uurida, kas ja kuidas saaks selliste uuringutega enne tööde algust rohkem infot kätte. See on näide küsimusest, mille vastusest võiks ka päris projektides kasu olla.
Mida soovitaksid tudengile, kes alles õpib ja oma erialast suunda otsib?
Järjepidevust. Tee asju järjepidevalt ja ära lase neil koguneda või käest ära libiseda. Ja kui sa ei tea, siis küsi. Mina sain kusagil ülikooli keskel aru, kui palju võib küsimisega teada saada või ära lahendada. Vahet ei ole, kas küsid kursusekaaslaselt, õppejõult või kelleltki teiselt. Mulle on ülikooliajast meelde jäänud ka õppejõud Vello Pallavi mõte, et oluline on osata informatsiooni õigest kohast otsida. Täpset sõnastust ma enam ei mäleta, kuid see mõte on minuga jäänud. Kõike ei pea ise teadma, aga pead oskama leida koha või inimese, kellelt õige info kätte saada. See harjumus on mul ka tööelus alles. Kui ma kliendi lõppootusest aru ei saa, siis ei taha ma hakata ise oletama. Lähen ja küsin, mida täpselt oodatakse. Palju suurem probleem võib tekkida siis, kui jätad küsimata ja saad asjast valesti aru.
Miks võiks tudeng tulla praktikale või tööle just Riigi Kinnisvarasse?
Minu jaoks on olnud kõige huvitavam näha, kui palju ühe hoone taga tegelikult toimub. Hoone ei piirdu ainult nelja seinaga. Juurde tulevad kinnistu, välisvõrgud, teed, platsid ja väga palju erinevaid valdkondi ning spetsialiste. Meil on toetav meeskond ja väga lai koostöövõrgustik. Riigi Kinnisvara teeb pidevalt koostööd eri valdkondade spetsialistidega ning projektide kaudu näeb väga erinevaid kinnisvara ja ehitusega seotud küsimusi. Arendusprojektijuhi vaates on eriti huvitav see, et ükski projekt ei kordu. Lisaks tegeleme asjadega, millel võib olla inimeste igapäevaelule väga otsene mõju. Kui näiteks päästehoone garaažiuks hakkab pärast remonti kiiremini avanema, võib ka sellisel pealtnäha väikesel tööl olla väga praktiline tähendus.
Miks soovitaksid tudengil kandideerida Riigi Kinnisvara „Tuleviku Tippude“ stipendiumile?
Juba nimi „Tuleviku Tipud“ ütleb päris palju. Riigi Kinnisvaras on võimalik teha koostööd paljude oma valdkonna väga tugevate spetsialistidega. Kuna teeme pidevalt koostööd eri valdkondade ekspertide, klientide ja partneritega, võib stipendiaadi uurimistöö jõuda palju kaugemale kui ainult ülikooli. Kui uurid teemat, mis on sulle endale oluline, siis Riigi Kinnisvaras oma tööd tutvustades jõuab see teadmine suure kuulajaskonnani. Kui teema puudutab ka meie kolleege, kliente või koostööpartnereid, võib see info sealt edasi liikuda. Lõputöötegija jaoks on minu arvates suur väärtus teadmine, et tehtud töö jõuab kuhugi ja selle tulemustest võib päriselt kasu olla. Lisaks on võimalus Riigi Kinnisvaraga lähemalt kokku puutuda ja soovi korral ka praktikale tulla. Mina soovitaksin seda võimalust kasutada.
