Dagni-Alice Viidu doktoritöö selgitab vasikate suremuse põhjuseid Eesti suurtes piima­farmides

Doktoritööd juhendasid kaasprofessor Kerli Mõtus ja professor Tanel Kaart, oponent oli professor Heli Simojoki Helsingi Ülikoolist Soomest.

Vasikate suremus on oluline probleem nii loomade heaolu kui ka piimafarmide majandusliku jätkusuutlikkuse seisukohalt. Seni on seda teemat uuritud pigem üksikute riskitegurite kaupa, kuid Dagni-Alice Viidu doktoritöö läheneb probleemile laiapõhjaliselt, arvestades nii loomakasvatuslikke, tervishoiu- kui ka sotsiaalseid tegureid.

Uuring põhines 118 suure Eesti piimaveisefarmi andmetel ning hõlmas lisaks tootmisnäitajatele ka farmitöötajate arvamusi ja hoiakuid. Tulemused näitasid, et vasikate suremusrisk on suurim esimestel elunädalatel: kuni 21 päeva vanustel vasikatel oli see keskmiselt 5,9%, vanuses 22–90 päeva aga 2,7%.

Analüüs tõi esile, et vasikate suremuse vähendamisel on keskse tähtsusega hea hügieen ning haigustekitajate leviku tõkestamine. Nooremate vasikate puhul olid peamised riskitegurid seotud stressi tekitavate protseduuridega, samas kui vanemate vasikate suremust mõjutasid enim varajased söötmis- ja pidamistingimused.

Uuring näitas, et suremust aitavad vähendada korrektsed ternespiima jootmise praktikad, tõhusad bioturvameetmed ning vaktsineerimine, sealhulgas poegimiseelne vaktsineerimine. Oluline roll ilmnes ka inimfaktoril: töötajate rahulolu ja hoiakud olid seotud vasikate suremuse tasemega. Kõrgema suremusega karjades esines rohkem töötajate rahulolematust ja probleemidest distantseerimist.

Dagni-Alice Viidu doktoritöö toob esile mitmeid seni vähe käsitletud riskitegureid ning rõhutab vajadust käsitleda karjatervist terviklikult, pöörates suuremat tähelepanu lisaks loomakasvatuslikele aspektidele ka juhtimis- ja sotsiaalsetele teguritele.

Doktoritööga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMÜ DSpacelink opens in new page.