Eesti Maaülikooli teadlased töötasid välja paindliku metsamaa kaardis­tamise metoodika

Metsamask on ruumiline andmekiht, mis kirjeldab metsamaa geograafilist ulatust, võttes arvesse nii maakatet kui ka maakasutust. Metsamaa täpne määramine on oluline, kuna see on aluseks paljudele metsanduslikele kaugseireanalüüsidele. Näiteks hinnatakse metsapindala, arvutatakse puidu tagavara, jälgitakse raietegevusi ja häiringuid ning viiakse läbi elurikkuse uuringuid. Kõigi nende tegevuste täpsus sõltub sellest, kui hästi on metsamaa kaardistatud.

Uus metoodika ühendab Eesti topograafia andmekogu, statistilise metsainventuuri andmed, satelliidipildid ning LiDAR-andmestiku. Nende koos kasutamine võimaldab määrata metsamaa ulatust väga täpselt. Lahendus tuvastab nii metsaga kaetud alad kui ka sellised piirkonnad, mida on pikalt kasutatud metsamaana, kuid kus puud ajutiselt puuduvad, näiteks lageraielangid. Samal ajal jäetakse välja alad, mis ei ole mets, nagu pargid, viljapuuaiad, õuealad ja kalmistud.

Kuna metsa saab defineerida erinevalt nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt, on metoodika loodud paindlikuna, võimaldades seda kohandada vastavalt erinevatele määratlustele. Valminud metsamaski metoodika võimaldab koostada detailseid kaarte metsa kõrguse, puuliikide ja puidu tagavara kohta. Kui seni on statistiline metsainventuur andnud ülevaate kogu Eesti kohta, siis uus lähenemine võimaldab vaadata metsi täpsemalt ka väiksemates piirkondades.

Metoodika töötati välja teadus- ja arendusprojekti „Statistilise metsainventuuri (SMI) ja maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) andmehõive ja metoodika arendamine“ raames. Projekti viis Eesti Maaülikool ellu aastatel 2024–2025.