Eestis kinnitati sääskede kaudu leviva parasiidi haigusjuhtumid inimestel

Eesti Maaülikooli nooremteadur Maare Mõtsküla sõnul kirjeldati nüüd septembrikuus ilmunud teadusartiklis kahte patsienti, kellel tekkisid silma ümbrusesse valulikud nahaalused sõlmed. Molekulaaranalüüs kinnitas, et põhjustajaks oli Dirofilaria repens – parasiit, mida Eestis oli varasemalt kirjeldatud üksnes koertel. “Tegemist ei ole Eesti mõistes uue parasiidiga, esmakirjeldused kodukoretel pärinevad juba 2012. aastast, kuid see parasiit võis meie aladel olemas olla varemgi,” sõnas Mõtsküla. Viimaste teaduspublikatsioonide järgi on Eesti D. repens suhtes endeemiline ala ehk piirkond, kus antud parasiit on püsivalt esinev.

“Lõpp-peremeesteks on Dirofilaria repens`i puhul peamiselt metsikud ja kodukiskjad, nende hulgas kodukoer, rebane ja hunt, harvematel juhtudel ka kodukass,” räägib Mõtsküla. Lõpp-peremehed on ühtlasi haigustekitaja reservuaariks ehk säilitusperemeheks, kus parasiit viib lõpuni oma elutsükli ja toodab uue põlvkonna. Parasiidi noorvormid (mikrofilaariad) liiguvad nakatunud loomalt veretoidu tarbimisel sääse organismi, kus toimub nende arenemine kolmanda järgu vastseks. Järgmise veretoidu tarbimisel liiguvad nakatamisvõimelised noorvormid uue peremehe organismi, kus jätkavad oma arengutsüklit. Suguküpseks täiskasvanuks saavad nad 6-9 kuuga ning nende elueaks on hinnanguliselt 2–4 aastat, mille jooksul võivad nad kasvada umbes 7–17 cm pikkuseks. „Tegemist on zoonootilist potentsiaali omava parasiidiga, ehk haigustekitaja võib tabandada ka inimest, kuid märksa harvem kui tüüpilisi peremeesliike,“ selgitas Maare Mõtsküla.

Dirofilaria repens nakkus on inimestel ja loomadel enamasti asümptomaatiline, kuid tekkida võivad ka mitmesugused nahamuutused (punetus, naha paksenemine, karvakadu, jm), sõlmekesed nahaaluskoes või ulatuslik nahapõletik. Lisaks on seda parasiiti tuvastatud suguorganitest ja silmast, haruldasemate leidudena ka siseorganitest ja isegi ajust. Üliharva on tuvastatud inimestel ka mikrofilareemiat ehk noorvormide esinemist vereringes, kuid nakatunud loomade puhul kirjeldatakse seda oluliselt sagedamini.

Haiguse diagnostika on nii loomade kui inimeste puhul tülikas, kuna puudub lihtne kliiniku tingimustes kasutatav kiirtest. Diagnoosi on võimalik kinnitada parasiidi geneetilise materjali uurimisel molekulaarsete meetoditega. „Kuna haigustekitaja poolt põhjustatud nahamuutused võivad imiteerida healoomulisi või pahaloomulisi kasvajaid, on selle varajane äratundmine ja korrektne diagnoosimine ülioluline,“ sõnas Mõtsküla.

Täiskasvanud parasiitide puhul on eelistatuim ravi parasiidi kirurgiline eemaldamine. Koduloomade puhul kasutatakse ka medikamentoosset ravi. „Selle haigustekitaja vastu vaktsiini ei ole, mistõttu on vajalik lemmikloomade nakatumise ennetamine asjakohase parasiiditõrjevahendiga,“ tõdes teadlane ja rõhutas, et õnneks ei kuulu inimene antud parasiidi eelistatud peremeesorganismide ringi. „Tõsi on, et sääskede kui siirutajate ehk haiguse edasi kandjate täielik vältimine meie keskkonnas võimalik ei ole. Varasemalt on inimest peetud D. repens jaoks pigem ummik-peremeheks ehk organismiks, kuhu parasiit satub juhuslikult ning kus ta oma elutsüklit lõpuni ei vii. Inimese immuunsüsteem peaks enamasti organismi sattunud parasiidi hävitama, kuid alati ei pruugi see nii olla,“ ütles Mõtsküla.

Inimdirofilariaas on Euroopas kiiresti kasvav rahvatervise probleem. Juhtumite kirjeldamine põhjapoolsetes riikides, sealhulgas Eestis, on oluline parasiidi leviku kaardistamisel ja seiramisel. Maare Mõtsküla sõnul on varasemad uuringud näidanud, et mida intensiivsem on parasiidi nakkus loomadel ehk mida arvukamalt on neid parasiite teatud piirkonnas, seda sagedamini kirjeldatakse seal ka nakkust inimestel. Seetõttu on tähtis uurida D. repens kohalikku levikut, tuvastada ja ravida nakatunud organisme võimalikult varajases järgus, et tõkestada parasiidi arvukuse tõusu.

Artikkellink opens in new page avaldati mainekas teadusajakirjas Emerging Infectious Diseases. Koostöös osalesid Tartu Ülikooli silmakliiniku arstid Dr. Kalev Nõupuu, Dr Riina Pulges, Dr. Mikk Pauklin; loomaarst-nooremteadur Maare Mõtsküla Eesti Maaülikoolist ja prof. Urmas Saarma Tartu Ülikooli zooloogia osakonnast.

Loe pikemalt Novaatoristlink opens in new page