Harrastusteadus aitab kaasata ühiskonda keskkonnahoiu lahendustesse

Harrastus- ehk kodanikuteadus tähistab vabatahtlike osalust uuringutes. Oluline on rõhutada, et osalus viitab enamasti aktiivsele panustamisele, näiteks andmete koguja või analüüsijana. Keskkonnateemalise harrastusteaduse projekte on Eestis järjest enam, kuid ei ole teada, milline on nende roll ühiskonnas ja keskkonnakorralduses. 

Antud projektis uuritakse, kuidas harrastusteadus aitab kaasa keskkonnaotsuste langetamisele, seirele, info kogumisele ja teistele keskkonnakorralduse etappidele. Metoodiliselt tuginetakse kaht tüüpi lähenemistele ja andmestikele – süstemaatilise kirjandusülevaate metoodikale (aitab erinevatest olemasolevatest materjalidest infot koguda ja sünteesida) ning juhtumi- ja tegevusuuringute metoodikale, mis võimaldab koguda andmeid tegeliku elu nähtuste kohta nende loomulikus kontekstis. 

Seminari esimeses pooles vaadeldi, millised on keskkonnateemalise harrastusteaduse projektide näited Eestis (Timo Kark, Kliimaministeerium) ja võrdlevalt Soomes (Taru Peltola, Soome Keskkonnainstituut). Tutvustati (Carmen Kilvits, Eesti Maaülikool) hiljuti valminud uuringu tulemusi, mis analüüsis Eesti keskkonnavaldkonna avaliku sektori esindajate vaatenurki harrastusteadusele.  

Töötubades said osalejad jagada kogemusi harrastusteaduse projektides osalemise kohta ning arutada, milline võiks olla harrastusteaduse projektide korraldus ja mõju tulevikus. Tõdeti, et   

• kodanike kaasamise võimalused on mitmekesisemad kui vabatahtlike osalus vaid andmekogujatena;
• harrastusteaduse andmestikud on enamasti avalikult kättesaadavad, kuid kohatine usaldamatus kodanikuteaduse kui meetodi ja selle tulemusel kogutud andmete vastu takistab harrastusteaduse laiemat kasutust;
• harrastusteadus saab ühiskonda ja keskkonnakorraldust mitmel moel mõjutada (nt võrgustike, kogukondade ja õpilasteaduse toetajana), kuid vajalik on mõjutamisvõimalusi õigel ajal teadvustada ja võtmeosapooli aktiveerida;
• ära ei tohiks unustada vabatahtlike motivatsiooni, mis loob harrastusteaduse toimimisele põhialuse – senine kogemus näitab, et projektidesse panustab suhteliselt kitsas vabatahtlike ring, kuid jätkusuutlikkuse tagamiseks on tarvis ülal hoida n-ö kriitilist massi püsihuvilisi. 

Projekti tulemusena loodetakse jõuda nii teaduslike kui praktiliste tulemiteni. Teaduslikus mõttes on kavas luua andmekogu ja süntees empiirilisest kirjandusest (ülemaailmne) ning teguritest ja mõjuvõimalustest (fookus Eestil), mis käsitlevad harrastusteaduse toimemehhanisme ja väljundeid keskkonnakorralduse jaoks. Koostöös erinevate osapooltega on plaanis luua ka soovitused ja töövahendid, mis aitaksid neil, kes harrastusteaduse projekte koordineerivad ja nende tulemusi kasutavad, harrastusteaduse potentsiaali paremini rakendada. 

Seminar kuulus Eesti Teadusagentuuri rahastatava projekti „Harrastusteaduse võimalused käivitada süsteemseid keskkonnaprobleemide lahenduste otsinguid“ (2025–2029) avaürituste hulka. Pikemalt saab projektist lugeda siinlink opens in new page.