Järve­muuseumi spetsialist Kairi Kivaste tuli Eesti meistriks jää­aluses kalapüügis

Kairi tee jääaluse kalapüügini sai alguse 2021. aastal, kui Järvemuuseumis korraldati talikalastuspäev. Esimene kokkupuude ei toonud küll kohe saaki, kuid huvi ala vastu jäi püsima.

Kuidas sai alguse sinu teekond jääaluse kalapüügini ja mis sind selle ala juures kõige rohkem paelub?
Esimest korda proovisin jääpüüki siis, kui korraldasime Järvemuuseumis talikalastuspäeva. See oli 2021. aastal ja kõik osalejad olid veel kenasti maskidega. Sel päeval ma ühtegi kala kätte ei saanud, kuid hiljem korraldasime veel mõned koolitused ning vaikselt hakkasin taipama, kuidas kala konksu otsa meelitada ja kust teda üldse otsida. Jääpüügi juures meeldib mulle kõige rohkem see vahetu kontakt kalaga – niipea kui ta sööta naksab, pead kohe valmis olema haakima. See on väga põnev.

Millised oskused ja omadused aitavad jääaluses kalapüügis edu saavutada?
Peab olema tahtmist proovida ja õppida. Kalapüügi juures on väga palju nüansse ja nõkse ning pea peab kogu aeg kaasa töötama. Tehniliste oskustega on mul veel arenguruumi – palju on õppida ja harjutada. Samas jagub mul pealehakkamist ja vahel on seegi juba pool võitu.

Kui oluline on jääaluses kalapüügis looduse lugemise oskus?
See on väga oluline. Kui tead, kuidas kala käitub, kus ta redutab ja mida süüa tahab, siis on lootust ta ka konksu otsa saada.

Kas oli keegi, kelle toetus või eeskuju sind meistritiitlini jõudmisel eriti aitas?
Üksi ma meistrivõistlustele ilmselt ei oleks läinud. Võistkonnana oli seda sammu palju julgem astuda. Minu suurim tugi olid tiimikaaslased Heli-Anneli Villako ja Kert Kivaste. Lisaks olid suureks abiks paljud kogenud kalamehed. Eriti tahaksin tänada Jaan Grentsi, Denis Mežennõid, Hanno Veldemanni, Taavi Heinsood, Denis Manovit ja Laivi Taavitsat, kellega läks lõpuks päris tihedaks rebimiseks. Väga toetavad olid ka kohtunikud Ivo Sööt, Tarmo Erlich ja Mihkel Kruusmann. Kalamehed on üldiselt väga toredad inimesed. Kui küsida, antakse head nõu, ja ka nende omavahelisi vestlusi kuulates saab palju õppida.

Kas võistluste ajal oli ka hetki, mil tundus, et kõik ei lähe plaani järgi?
Võistlusolud olid ilma mõttes keerulised ja veekogud täiesti erinevad kodusest Võrtsjärvest. Kohati tekkis küll küsimus, et miks ma seda teen. Siis rahunesin jälle maha ja pressisin edasi. Kordasin endale, et teen, mis suudan.

Mida tähendas sulle Eesti meistri tiitli võit?
Pigem oli see minu jaoks isiklik eesmärk. Tahtsin end proovile panna. Mulle meeldib suurelt unistada ja lootsin, et kui piisavalt pingutan, saan ühel päeval ka karika pihku ja medali kaela.

Milliseid väljakutseid oled naisena sellel alal kogenud ning mida soovitaksid naistele ja noortele, kes tahaksid alustada?
Jääpüük ja kalapüük üldiselt on üsna meestekeskne ala ning mehed on selles väga tugevad. Eelmisel aastal, kui läksime esimest korda oma tiimiga meistrivõistlustele, võistlesime üldarvestuses ja naiste arvestust ei olnud. Tiitleid ei jagatud, kuigi tegin ka siis osalenud naistest parima tulemuse. Sel aastal avati naiste ja noorte arvestus ning saime ka karikad ja medalid. See mõjus väga motiveerivalt.

Karta ei ole siin midagi – tuleb lihtsalt proovida. Äkki hakkab meeldima ja saabki kalapüügipisiku külge. Ei pea kohe võitma karikaid. Võit on juba seegi, kui sul on tore hobi, mis viib sind toast välja loodusesse. Jää peal kala meelitades ununevad argimured ja kui hästi läheb, saab pärast ka panni soojaks ajada. Minu meelest pole paremat suutäit kui enda püütud ja praetud kala.

Mida ütleksid tüdrukutele, kes arvavad, et kalapüük ei ole naiste ala?
Rahvavõistlustel käies on hästi näha, et kalapüük on väga selgelt ka naiste ala. Kalanaisi on üllatavalt palju. Naised tulevad välja, püüavad mõnuga ja saavad häid saake. Tasub julgelt järele proovida, kuidas kalapüük tundub.

Kairi sõnul on jääalune kalapüük ala, mis ühendab oskused, tähelepanelikkuse ja looduses viibimise rõõmu. Tema sõnum on lihtne: alustada tasub julgelt, sest vahel sünnivad just esimesest proovimisest kõige suuremad unistused.