Linnaruum ei sünni juhuslikult - Adeele Lepik kujundab tuleviku maastikke

Kui enamik inimesi kõnnib läbi pargi või üle linnaväljaku, siis Adeele Lepik näeb enamat kui lihtsalt puid, teid ja haljastust. Ta mõtleb sellele, miks üks ruum tundub kutsuv ja teine kõle, kuidas inimesed seda kasutavad ning milliseid otsuseid on selle kujundamisel tehtud. Just soov ruumi teadlikult paremaks muuta tõi ta Eesti Maaülikooli maastikuarhitektuuri magistriõppesse. 

Kuigi Adeele lõpetas Eesti Maaülikoolis juba bakalaureuseõppe keskkonnaplaneerimise ja maastikukujunduse erialal, oli tema jaoks üsna varakult selge, et ta soovib minna edasi ka magistriõppesse. 

„Ma tundsin tegelikult juba enne bakalaureuseõpinguid, et tahan kogu selle õpiteekonna läbida. Kui soovid selles valdkonnas päriselt läbi lüüa ja töötada maastikuarhitektina, annab magistriõpe selleks väga hea ettevalmistuse,“ ütleb ta.  

Lisaks soovile omandada maastikuarhitekti 7. taseme kutse nägi ta magistriõppes võimalust avardada oma teadmisi ning avada tulevikuks rohkem uksi. 

Maastikuarhitektuur ei tähenda üksnes parkide kujundamist. Tegemist on erialaga, mis mõjutab otseselt seda, millises keskkonnas inimesed elavad, liiguvad ja aega veedavad. Maastikuarhitektid kavandavad linnaväljakuid, parke, tänavaid, haljasalasid, mänguväljakuid ja promenaade ning osalevad ka erinevate planeeringute koostamisel, mis kujundavad meie elukeskkonda aastakümneteks. 

Adeele jaoks on eriti huvitav küsimus, kuidas muuta olemasolevat linnaruumi paremaks. 

„Mind on juba ammu huvitanud nõukogudeaegsed elurajoonid ja nende vahelised väliruumid. Need võivad mõnikord tunduda anonüümsed või kõledad. Mind paelub mõte, kuidas neid ruume muuta inimlikumaks, hubasemaks ja selliseks, kus inimestel oleks hea olla,“ räägib ta.  

Magistriõpe on talle andnud võimaluse näha eriala väga erinevaid tahke. Õpingute käigus on ta osalenud projekteerimise ja planeerimise praktikal nii avalikus sektoris kui ka maastikuarhitektuuribüroos, saanud kogemuse arhitektuurivõistlusel, tutvunud keskkonnamõjude hindamise protsessiga ja palju muud. Just praktilist õpet peab ta magistriõppe üheks suurimaks väärtuseks. 

„Praktika annab väga hea ülevaate sellest, kui mitmekülgne meie eriala tegelikult on. Olen saanud proovida nii projekteerimist kui planeerimist ning see on aidanud mul paremini mõista, millises suunas soovin tulevikus liikuda.“ 

Õpingud ei piirdu aga ainult Eestiga. Esimese magistriaasta jooksul osales Adeele Eesti Maaülikooli kaudu rahvusvahelisel Sandboxi konverentsil Riias ning korraldas koos kaasüliõpilastega õppereisi Portugali, kus kohtuti kohalike maastikuarhitektidega. Need kogemused avasid talle uusi vaatenurki sellele, kuidas eri riikides avalikku ruumi kavandatakse. 

Üks meeldejäävamaid kogemusi on olnud osalemine rahvusvahelises teadusprojektis Climate Quilts Viimsis. Seal kujundasid Eesti Maaülikooli tudengid koos kohaliku kogukonnaga uued rohealad ning nüüd aitavad magistrandid uurida, kuidas inimesed neid kohti tegelikult kasutavad ja kuidas selliseid lahendusi tulevikus veelgi paremaks muuta.  

Õpingud on muutnud ka seda, kuidas Adeele igapäevast linnaruumi tajub. 

„Nüüd märkan palju rohkem erinevaid ruumilisi lahendusi ja nende tausta. Näiteks pakuvad mulle huvi ökoduktid ja see, kuidas neid kavandatakse, et need oleksid loomadele päriselt toimivad. Samuti jälgin hoopis teise pilguga linnaparke ja avalikku ruumi.“ 

Hiljuti külastas ta Tallinna Lembitu pargi uue lahenduse avalikku arutelu ning jäi eriti mõtlema sellele, kuidas maastikuarhitektuur aitab tuua nähtavale ka paiga ajalugu. 

„Enne pargi rajamist oli seal elamurajoon, mis sõjas hävis. Uue lahendusega soovitakse seda ajalugu taas ruumis esile tuua. Sellised lahendused on minu arvates väga inspireerivad.“  

Adeele usub, et maastikuarhitektuuri tähtsus kasvab lähiaastatel veelgi. Kliimamuutused, kuumalained, sademevee juhtimine ja elurikkuse hoidmine tähendavad, et hästi kavandatud avalik ruum pole enam pelgalt esteetiline küsimus. 

„Lõuna-Euroopas on probleemiks kuumus ja veepuudus, meil aga järjest sagedamini sademevesi ja üleujutused. Need on teemad, millega maastikuarhitektid igapäevaselt tegelevad. Meie eriala on väga vajalik ja muutub aina olulisemaks.“ 

Seetõttu soovitab ta magistriõpet kõigile, kes tunnevad huvi selle vastu, kuidas meie elukeskkond sünnib ja areneb. 

„See õppekava sobib inimestele, kes hoolivad ruumist meie ümber – nii linnas kui maal. Otsused, mida me täna ruumi kujundamisel teeme, mõjutavad seda, kuidas elavad järgmised põlvkonnad.“ 

Vastuvõtt maastikuarhitektuuri magistriõppesse toimub 10.-17. augustil 2026 läbi SAISi. Õppekava ja sisseastumistingimustega on võimalik lähemalt tutvuda aadressil www.emu.ee/maastikuarhitektuurlink opens in new page.