Metsade pidev muutumine on normaalne

Viimastel nädalatel on metsasõja leeki püütud jälle heleda leegiga põlema puhuda. Raielangile ja Tallinna südalinna veetakse küünlaid ja hauakive hukkunud loomade ning puude mälestuseks. Peetakse kõnesid, lauldakse laule ja kirjutatakse nõretavaid luuletusi. Kahjuks ei vii sellised populistlikud aktsioonid elu Eestimaal edasi vaid suurendavad ühiskondlikku lõhet. Looduse kaitsmise sildi all õhutatakse ühiskonnas vaenu metsanduse inimeste suhtes ajal, mil Ukrainas asetatakse igapäevaselt kümneid ja sadu tõelisi hauaplaate sõjas hukkunutele. Kellele selline teguviis kasulik on, võib igaüks ise hinnata.

Minu silmis lähenevad sellistes radikaalsetes kampaaniates osalevad organisatsioonid äärmusele, välistades nii igasuguse mõistliku ja sisukatele lahendustele suunatud metsandusliku arutelu. Sama tulutu oleks proovida arukat debatti pidada end lennuradadele liimijate või kunstiväärtusi värviga loopivate tegelastega. Seda peaksid arvesse võtma ka otsustajad, kui valivad, kellelt küsida nõu või keda kaasata metsandusega seotud kaalukaisse aruteludesse.

Taolisest käitumisest on muidugi tõsiselt kahju, sest looduse tegelik kaitsmise vajadus muutuvas kliimas on ilmselge. Senised levinud lahendused – majandamise lausaline keelustamine üha suurematel pindaladel või metsa hävitamine mõne teise ökosüsteemi taastamiseks – ei ole riiklikust seisukohast jätkusuutlikud. See tekitab vastuseisu maaomanikes, õõnestab meie ühiskondlikku heaolu ja läbi selle riiklikku julgeolekut.

Puitu läheb endiselt vaja

Puude raiumine võib meeldida või mitte, kuid inimkond on puitu kasutanud läbi aegade ja kasutab edasi. Tänases maailmas, kus kliimamuutused on ilmsed ja süsiniku õhku paiskamist peaks vähendama, on just puit väga sobilik materjal eluliselt oluliste toodete valmistamiseks. Või ka laiemalt sõnastades – kiiresti arenevas biomajanduses on puit ülimalt oluline sisend. Puit ei saa otsa, seda kasvab pidevalt juurde ja see on süsinikuneutraalne, ehk lagunemisel või põlemisel vabaneb sealt sama kogus süsinikku, mis sinna puu kasvu ajal talletus.

Kvaliteetse puidu piisav olemasolu ei ole enesestmõistetav. Loomulikult uuenevad, kasvavad ja arenevad metsad omasoodu ja inimese sekkumist ei ole metsale mingil moel vaja. Kuid ei saa ignoreerida tõika, et inimesel on metsa ja puitu vaja! Seetõttu teemegi metsas enda vaatevinklist sobilikke tegevusi – valime istutamiseks sobiva puuliigi; hooldame noori ja keskealisi metsi raiudes neid hõredamaks ja valides välja parimad puud; raiume vana metsa maha just siis, kui puit on veel piisava kvaliteediga, et seda saaks kasutada parimal viisil jne. Mets, mis kasvanud omatahtsi, on kindlasti looduslikult väärtuslik, kuid sealt saab ühiskond rohkem kütteks sobilikku puitu, kui näiteks ehituspalki. On meie endi valik, milliseid metsi soovime näha ning mida metsadest saada. Valides vähem majandatud metsad, ei maksa ka nuriseda selle üle, miks nii palju puitu läheb ahju, selmet toota pikalt kestvaid puittooteid.

Noor mets kasvab kiiresti

Mõistetav on inimeste nördimus metsade majandamise tulemusel muutunud maastiku üle, kuna pikaajalised harjumuspärased vaated või seene-marjakohad võivad raietöö tulemusena üsna kiiresti radikaalselt muutuda. Samas peab alati meeles pidama, et seal, kuhu raie tulemusena tekkis lagedam plats, hakkab enamasti õige pea kasvama noor mets. 

Jälgin ise juba aastaid mõnd kindlat noort metsa just selle pilguga – vaid mõne aasta möödudes on põlve kõrgustest noortest puukestest saanud juba paari meetrised kiirelt kasvavad puud ja juba varsti mühab seal samas noor terve mets. Justkui teame küll, et puud sirguvad aeglaselt, kuid samas on metsa kasv ja muutuse kiirus hämmastav. 

Iga vana metsa juures tuleb meenutada, et ka see ala oli kunagi noorte puudega mets. Täna kasutame meie seda puitu, mida meie eelkäijad meile hoolika töö tulemusel pärandasid. Meie peame oma laste peale mõeldes samuti metsa targalt kasvatama, mitte jätma tulemust juhuse hooleks.

Metsandus ja kliimamuutused on seotud

Kaasajal on metsandus ja kliimamuutused lahutamatult seotud. Kas Eesti metsad seovad süsinikku ja kas nad teevad seda piisavalt? Lihtne vastus on: jah, üldiselt seovad, seda näitavad arvukad kodumaised uuringud. Kuid sellele küsimusele on ka hea vastata küsimusega – kui palju on piisavalt? Peab mõistma, et me ei saa loota, et metsad suudaksid siduda kõiki kasvuhoonegaase, mida me mujal sektorites õhku paiskame. Ei aitaks ka see, kui kõik metsad korraga majandamisest välja jätta. 

Näiteks järeldas rahvusvaheline teadlaste rühmlink opens in new page, et ka kogu planeedi metsade majandamise peatamine oleks emissioone tugevalt vähendamata väga tagasihoidlik meede kliimamuutuste leevendamiseks. Mis siis veel meie tillukese riigi metsadest tahta. 

Ajal, mil mitmel maailma suurriigil on tegemist kõige muu kui kliimaprobleemidega, ei aita seda päästa ka meie metsade kasutamise lukku keeramine ega sellega eeskuju näitamine. Pealegi, tänaseks on statistilise metsainventuuri (SMI) andmetel Eestis metsi, kus igasugune majandamine keelatud, juba 430 000 hektarit, lisaks on majandamine väga tugevalt piiratud veel üle 300 000 hektaril. Riigimetsas on majandamine kas täielikult keelatud või tugevalt piiratud juba ligi poolel kogupindalast. 

Majandamisest välja jäävate hektarite hulk on viimastel kümnenditel jõudsalt kasvanud. Võrdluseks, ühe jalgpalli väljaku pindala on umbes 0,7 hektarit. See tähendab, et meie kaitstavate metsade pindala on umbes sama suur kui ühel miljonil ja neljakümne kahel tuhandel jalgpalliplatsil! 

Muidugi on kaitsealused metsad olulised elurikkuse toetamiseks, selle vastu ei vaidle keegi. Kuid ka majandusmetsas elab väga palju erinevaid liike, sealhulgas neid keda soovitakse kaitsta. On ju aegade jooksul kaitse alla võetud just majandusmetsi.

Kõik metsas käivad ja seal töötavad inimesed tunnetavad ja näevad kliimamuutuste mõju metsale. Teisenevad olud annavad tunda näiteks varem saabuvas kevades ja soojemates talvedes, kuid muidugi ka sagenevates tormides, laienevates üraski- ja seenkahjustuste kolletes jne. Samas näeb ühiskond metsa ühena olulistest süsiniku sidujatest, mis saab natukenegi aidata kliimamuutusi leevendada. Kliimamuutustele vastu astumiseks peab metsade uuendamiseks ja majandamiseks rakendama parimaid teadmisi. Siit jõuamegi kliimatarga metsanduse (i.k. Climate-smart forestry) käsitluseni.

Kliimatarga metsanduse kolm sammast

Kliimatark metsandus põhineb kolmel olulisel sambal. Esiteks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel ja süsiniku sidumisel, et aidata leevendada kliimamuutusi. Teiseks metsade majandamise kohandamisel, et need oleksid vastupidavamad muutuvale keskkonnale. Kolmandana lisandub siia aktiivne ja tark metsamajandus, mis tagab metsade tootlikkuse ja mitmekülgsed hüved ühiskonnale. See lähenemine aitab hoida metsad elujõulisena nii ökoloogilisest, majanduslikust kui ka sotsiaalsest vaatenurgast. Kehvas seisus metsadel on raske täita ka neile pandud ootusi.

Süsiniku sidumine on suurem kiiremini kasvavates ehk tootlikumates metsades. Majandamine peab tagama ka metsade hea tervisliku seisundi ja vastupanuvõime häiringutele. Vaid nii on metsad tootlikud ja seovad tublisti süsinikku ning sealt saadav kvaliteetne puit võimaldab süsiniku hoiustamist pikaealistes puittoodetes. 

Selle eesmärgi saavutamiseks peame tõhustama metsakasvatuslikke tegevusi, nagu näiteks metsade uuendamine ja hooldusraied. Puidu varumiseks tuleb teha raied õigeaegselt. Uuendusraieid majandatavates kaasikutes, kuusikutes, sanglepikutes, haavikutes ei tohi edasi lükata. Nende puuliikide puistutes hakkavad vananedes levima puitu mädandavad seened ja suurenevad tormikahjustuse riskid. Nii on tõenäoline, et saame vähem kvaliteetset puitu ja seome vähem süsinikku. 

Näiteks on Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlased Eesti kuusikuid analüüsides selgitanud, et mädanike tõttu saamata jäänud tulu metsaomanikule ulatub 8,5 miljoni euroni aastas. Sellele lisandub veel kogu puidu väärindamise ahelas saamata jääv tulu ja loomata töökohad ning puit tuleb asendada nafta või muust taastumatust allikast pärinevaga.

Lisaks peame hoiduma metsade pindala vähenemisest, st raadamisest. Kuigi muidugi ei saa seda ka täielikult välistada, näiteks riigikaitseliste eesmärkide täitmiseks või oluliste taristuobjektide ehitamiseks. Metsamaa pindala majandamise tõttu ei vähene, seal kasvav mets vaid teiseneb ajas.

Looduse kaitsmine metsades peab olema selgelt läbi mõeldud, mitte tuginema populistlikele hõigetele ja survestamistele. Me ei saa endale riigina lubada kergekäelist ressursside majandamisest eemaldamist. Tänases maailmas on riikliku iseolemise seisukohast väljakutseid enam kui küll, nendele vastu astumiseks peab riigil olema vahendeid. 

Meie vaenlasi ei huvita karvavõrdki see, kas mõnes metsas on loodusväärtused või mitte. Vaid väga heal järjel riigis saab olla pendel tugevalt looduskaitse poole kreenis. Meie kohustus on tegeleda metsade majandamise ja kaitsmisega läbimõeldult.

Artikkel on varem avaldatud 17.04.2025 Maalehe eriväljaandes Põllu-ja Metsatehnika