Peegeldus arvamusfestivalilt: teadlase avalik sõnavõtt vajab nii julgust kui ka tuge

8. augustil 2026 toimunud arutelus osalesid Eesti Maaülikooli professor ja teadusprorektor Kalle Olli, Tallinna Ülikooli ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa, Tartu Ülikooli eetikakeskuse teadur Mari-Liisa Parder ja Delfi valeinfo reporter Marta Vunš. Vestlust juhtis Tallinna Ülikooli õppejõud Mari-Liis Jakobson.

Ühe läbiva mõttena jäi arutelust kõlama, et teaduse kommunikeerimine on muutunud teadlase töö lahutamatuks osaks. Ühiskond ootab, et oma valdkonda tundvad inimesed avalikus arutelus kaasa räägiksid, ent selle ootusega kaasnevad ka pinged. Teadlane võib sattuda nii põhjendatud kriitika kui ka alusetute rünnakute alla ning kriitikaga toimetulek on oskus, mis kujuneb aja ja kogemusega.

Oluliseks peeti piiri argumentide kritiseerimise ja inimese ründamise vahel. Teaduslikule arutelule on kriitika olemuslikult vajalik, kuid probleem tekib siis, kui tähelepanu liigub seisukohtadelt inimesele. Avaliku sõnavõtuga kaasnevat koormust mõjutab seegi, kui kogenud on teadlane meediaga suhtlemisel, millistes kanalites ta sõna võtab ja kui keeruline on käsitletav teema.

Eesti Maaülikooli teadusprorektor Kalle Olli tõi esile, et teadlasel ja ülikoolil ei tasu lasta end kaasa tõmmata kunstlikult tekitatud vastasseisu. Kui intriigiga kaasa minna ja seda omalt poolt võimendada, võib hiljem olla väga keeruline sellest taanduda. Ka teaduses ei tule kasuks tugev polariseerumine, isegi kui terav vastasseis võib avalikus ruumis rohkem tähelepanu saada.

Olli rõhutas ka organisatsiooni vastutust teadlase toetamisel. Iga teadlane peaks teadma, kelle poole oma ülikoolis pöörduda, kui avalik kriitika muutub isiklikuks rünnakuks või ähvarduseks. Selleks peavad organisatsioonis olema selged kokkulepped ja tugivõrgustik – alates kommunikatsiooni- ja personalitöötajatest kuni teadmiseni, kuidas tõsisema ähvarduse korral tegutseda.

Arutelus peatuti pikemalt ka teadlaste ja ajakirjanike koostööl. Ajakirjandus vajab sageli eksperdi kommentaari kiiresti, kuid teadlasel on vaja aega, et teemasse süveneda ja anda täpne vastus. Pingeid võib tekitada ka keeruliste teadusteemade lihtsustamine. Seetõttu peeti oluliseks, et teadlase ja ajakirjaniku vahel oleksid võimalikult selged kokkulepped ning mõlemad mõistaksid teineteise töö eripära.

Oma roll on siin ka ülikoolide kommunikatsioonitöötajatel. Arutelus leiti, et nende ülesanne võiks olla aidata teadlasel keerulisi teemasid lihtsalt ja selgelt sõnastada nii, et teaduslik täpsus ei läheks kaduma. Samuti aitab teadlasi paremini avalikku arutellu tuua see, kui kommunikatsioonitöötajad tunnevad oma organisatsiooni eksperte ja teavad, kelle poole eri teemadel pöörduda.

Kõlama jäi ka vastuolu: ühiskond vajab teadlasi avalikku arutellu, kuid teadlasel on oma põhitöö kõrval selleks piiratud aeg ning avaliku sõnavõtuga võivad kaasneda täiendavad pinged. Samas on kiire eksperdihääl eriti oluline olukorras, kus levib valeinfo. Seetõttu ei saa vastutus jääda ainult üksiku teadlase õlgadele – oma osa on nii ülikoolidel, kommunikatsioonitöötajatel kui ka meedial.