Praktilistest oskustest teaduspõhiste teadmisteni – Teele leidis oma tee magistriõppesse

Teele Koppel teadis juba pärast vanemkondiitri kutse omandamist, et tahab edasi õppida. Eestis aga ei olnud võimalik omandada kõrgemat kondiitrierialast haridust ning nii töötas ta mitu aastat nii Eestis kui ka välismaal kondiitrina. 

Kui ta Eestisse tagasi tuli, avanes järelkonkursiga ootamatult võimalus kandideerida Eesti Maaülikooli toiduteaduse ja -tehnoloogia magistriõppesse. „Olin magistriõppele pikalt mõelnud. Kui välismaalt tagasi tulin ja nägin, et vastuvõtt veel käib, haarasin sellest võimalusest kohe kinni.“ 

Magistriõppesse astudes ei olnud Teelel toidutehnoloogia bakalaureusekraadi, küll aga aastatepikkune praktiline kogemus. „Tahtsin oma praktilistele kondiitri- ja pagarioskustele lisada sügavama arusaama sellest, mis toiduga tegelikult toimub. Eesti Maaülikoolis avanes mul võimalus õppida füüsikalis-keemilisi protsesse ja teisi teadmisi, mis käivad hea kondiitri töö juurde.“ Just see teaduspõhine lähenemine osutus tema jaoks kõige väärtuslikumaks. 

Esimese semestri lõpuks teadis Teele kindlalt, et magistrisse õppima tulek oli õige otsus. Ta valis spetsialiseerumissuunaks taimse toidu tehnoloogiad, mille alla kuulusid muu hulgas joogitehnoloogia ning pagari- ja kondiitritehnoloogia. See tundus talle kõige loogilisem valik, sest tema soov oli täiendada just oma varasemaid teadmisi.  

Magistriõppe praktilist väärtust kinnitab asjaolu, et juba õpingute ajal leidis Teele endale töö tootmistehnoloogina toidutööstuses. „Õpingud ja töö toetasid teineteist väga hästi. Sain uusi teadmisi kohe praktikas rakendada.“ 

Magistriõpe pakkus lisaks loengutele võimalust tutvuda ka Eesti toidutööstusega. Eriliselt jäid Teelele meelde õppekäigud ettevõtetesse ning Polli aiandusuuringute keskusesse ja Maaelu Teadmuskeskusesse. „See andis hea ülevaate sellest, kuidas teadus ja tootmine omavahel kokku saavad.“ 

Õpingud on muutnud ka tema arusaama toidust. „Olen palju teadlikum toidu käitlemise nõuetest ning sellest, millised protsessid toidus tegelikult toimuvad.“ Teele hinnangul saab toiduteadus tulevikus kõige rohkem panustada uute tehnoloogiate ja funktsionaalsete toitude arendamisse. 

Teele rõhutab, et magistriõpe sessioonõppe vormis eeldab tudengilt iseseisvust. „Õppetööd kohapeal väga palju ei ole. Magistriõpe sõltub suuresti sinu enda motivatsioonist ja sellest, kui palju oled valmis iseseisvalt õppimisele aega pühendama.“ 

Lisaks erialaste teadmiste kogumisele toob ta välja oskuse kirjutada teadustööd. „See oli kindlasti üks valdkond, milles tundsin magistriõppe jooksul kõige suuremat arengut.“ 

Neile, kes alles kaaluvad magistriõppesse kandideerimist, on tema sõnum lihtne: „Proovida võib alati.“ 

Kui küsida, kellele ta seda õppekava soovitaks, ei pea Teele vajalikuks piirata seda ainult toidutehnoloogia bakalaureuse lõpetanutega. „Absoluutselt võiks siia tulla ka mõne teise lähedase eriala lõpetanu või inimene, kellel on tugev praktiline taust. Minul ei olnud toidutehnoloogia bakalaureusekraadi, kuid sain magistriõppega edukalt hakkama. Kõik on võimalik. Kui soovid teada, kuidas jõuab toit sinu lauale, siis on see õige koht sinu jaoks.“

Vastuvõtt toiduteaduse ja -tehnoloogia magistriõppesse toimub 10.-17. augustil 2026 läbi SAISi. Õppekava ja vastuvõtutingimustega on võimalik lähemalt tutvuda aadressil https://www.emu.ee/toiduteadus-ja-tehnoloogialink opens in new page.