Vesikirbukaamera

Kes on vesikirp?

Vesikirbud on väikesed koorikloomad, kes elavad peamiselt järvedes, tiikides, kraavides ja teistes mageveekogudes. Nimi vesikirp tuleb sellest, et nende hüplik ujumine meenutab kirbu hüppamist.

Täpsemalt on vesikirbuliste (Cladocera) näol tegemist lõpusjalgsete (Branchiopoda) klassi kuuluva vähkide seltsiga. Nad moodustavad suure osa zooplanktonist (väikesed ainu- ja hulkraksed veeloomad, kes toituvad vees olevast hõljumist) ning omavad seetõttu olulist rolli ka veekogu toiduahelas. 

Kõige tuntumaks vesikirbuks võib pidada perekonna kiivrik (Daphnia) esindajat hiidkiivrikut (Daphnia magna). Nagu nimigi ütleb, on tegemist ühe suurima vesikirbuga (kuni 5 mm), keda näeb hästi ka palja silmaga. Hiidkiivrikut näed ka siinsetes videotes. 

Vesikirbu kehaehitus

Vesikirbu keha puhul saab selgelt eristada kiivritaolist pead, kus asub suur liitsilm ja kaks paari tundlaid, millest ühed lükkavad looma keha vees edasi. Eristatavad on ka rindmik ja tagakeha. Keha katab läbipaistev kitiinist kest. 

Kui suureks vesikirp kasvab?

Vesikirbud kasvavad 0,2–5 mm pikkuseks, nii et hea tahtmise korral võib tähelepanelik jälgija neid ka palja silmaga liikumas näha. 

Elu jooksul vahetavad vesikirbud mitu korda oma kesta, sest nende keha ümbritsev kest on jäik ega muutu suuremaks. 

Keda vesikirp sööb ja kes vesikirpe söövad?

Vesikirbud toituvad fütoplanktonist ehk vetikatest, bakteritest, algloomadest ja ka lagunevast orgaanilisest hõljumist, mida nimetatakse detriidiks. 

Vesikirbulised on oluline toit kalamaimudele (neid söövad kõikide kalade noorjärgud) ja erinevatele putukavastsetele (nt kiilid). Vesikirpude rohkus määrab ära, kui hästi kalad kasvavad. Nii on vesikirbud koos teiste zooplankteritega veekogu toiduahelas oluliseks lüliks, kandes pisikestest organismidest saadud energiat edasi suurematele.  

Video: kuidas vesikirbud ujuvad ja toitu koguvad

Ujumiseks kasutavad vesikirbud suuri harulisi tundlaid. Nad teevad tundlatega järske lööke ja tõukavad end sel viisil edasi. Samal ajal filtreerib loomake endale veest toitu. 

Vesikirbu keha ümbritsev kest on kõhtmiselt poolelt avatud. Seal asuvad rindmikujalad, mille abil tekitatakse veevool läbi rindmikujalgadel olevate harjaste. Harjastele jäänud hõljumiosakesed (näiteks vetikad) süüakse ära.

Suure arvukuse korral suudavad vesikirbud märkimisväärse osa vees olevast hõljumist välja filtreerida, aidates nii kaasa vee läbipaistvuse paranemisele.

Kuidas vesikirbud paljunevad?

Vesikirbud on paindliku paljunemisstrateegiaga, nad saavad järglasi nii sugulisel kui mittesugulisel teel. 

Soodsates keskkonnatingimustes paljunevad vesikirbud mittesuguliselt partenogeneesi ehk neitsisigimise teel. Emaste vesikirpude haudetaskus arenevad järglased, kes vabanevad hiljem vette. Selliselt sündinud järglased on kloonid ehk geneetiliselt identsed järglased. Vesikirp saab suguküpseks 6–12 päeva vanuselt ja võib anda uusi järglasi juba 3–4 päeva järel.

Kui elutingimused muutuvad halvemaks (toidupuudus, külm, kõrge populatsioonitihedus, palju kiskjaid), siis moodustuvad isased vesikirbud ning emastel arenevad viljastatud munad, mis on vastupidavad, taluvad külma ja kuivust ning võivad säilida aastaid ning kooruvad siis, kui tingimused muutuvad taas soodsaks.  

Vaata videot. Kas leiad pisikese vesikirbu, kes on veel emase vesikirbu kehas? 

Kui vanaks vesikirbud elavad?

Vesikirpude eluiga sõltub liigist, toiduvarudest, temperatuurist ja veel mitmetest tingimustest. Nende keskmine eluiga on umbes 40–56 päeva.

Elustrateegia teooria järgi on vesikirbud r-strateegid, mis tähendab seda, et nende eesmärk on võimalikult kiiresti võimalikult palju järglasi saada. Sellise strateegiaga liigid ei ole tavaliselt väga pikaealised. 

 

Fakte vesikirpudest

• Vesikirbud reageerivad kiiresti veekvaliteedi muutustele, mistõttu kasutatakse neid ka veereostuse indikaatoritena aga ka mitmesugustes teaduskatsetes (näiteks uurimaks plastiku sattumist veekogu toiduahelasse).
   
• Kuna vesikirbu keha on kaetud läbipaistva kestaga, on mikroskoobi all vaadates näha, kuidas vesikirbu süda lööb või kuidas toit sooltorus edasi liigub.
   
• Eestis leidub umbes 80 liiki vesikirbulisi.
   
• Vesikirbuliste hulgas on ka rööveluviisiga liike, kes vetikate ja bakterite asemel toituvad hoopis teistest zooplankteritest, ka vesikirpudest.
   
• Vesikirbud on soojalembesed organismid, neid leidub kõige arvukamalt soojal perioodil, talvel esineb vaid üksikuid isendeid.