K.E. von Baeri maja, teadusloo uurimise keskus

Teadusloo keskuse nõukogu liikmed on:

Rein Drenkhan - Eesti Maaülikool

Kalevi Kull – Tartu Ülikool; 

Tõnu-Andrus Tannberg – Tartu Ülikool;

Martti Veldi – Eesti Maaülikool;

Ants-Hannes Viira - Eesti Maaülikool.

 Teadusloo uurimise keskus kuulub Eesti Maaülikooli teadusprorektori vastutusalasse.

Keskuse eesmärk on:

1. uurida nimeka ja mitmekülgse baltisaksa loodusteadlase Karl Ernst von Baeri teaduslikku pärandit, analüüsida tema tegevuse olulisust maailma teaduse arengu taustal ning Vene impeeriumis ja tänase Eesti alal kitsamalt;

2. Eesti teadus- ja kõrgharidusajaloo arengu analüüsimine 19.–21. sajandil;

3.  baltisaksa loodusteadlaste ja meresõitjate teadustöö tutvustamine maailma teadusavalikkusele ning samuti Eestis;

4. uurida Eesti looduskeskkonna kasutamise  (veekaitse) ning (põlevkivi)tööstuse ajalugu.

Eesti Maaülikooli teadusloo uurimise keskus on töötajate arvult väike, kuid paistab silma erinevate uurimisteemade poolest. Teadusloo keskuse uurimisteemad on seotud Eesti teadus- ja kõrgharidusajalooga alates 19. sajandist. Teaduslike eesmärkide saavutamiseks töötavad keskuse teadlased Eesti jt riikide arhiivides ning raamatukogudes. Oluline siht on lisaks rahvusvahelistele publikatsioonidele avaldada teaduslikke ning populaarteaduslikke artikleid eesti keeles. Keskus on olnud ja on edaspidigi mitmete näituste koostamise juures Eesti teaduse ning (põlevkivi)tööstuse ajaloost. Populariseerib keskus uurimistulemusi dokumentaalfilmides, raadiosaadetes ning televisioonis. 

PhD Erki Tammiksaar on hariduselt geograaf. Ta alustas baltisaksa maadeuurijate panuse uurimist maailma teadusajalukku 1989. aastal. Doktoritöö Karl Ernst von Baeri tegevusest Vene impeeriumi polaaralade uurijana  ja piirkonna uurimise koordineerijana kaitses ta 2000. aastal Tartu ülikoolis. Tammiksaar on juhendanud kahte doktoritööd ning ta peab loenguid Eesti teadusajaloost ja geograafia ajaloost Tartu Ülikoolis ning Tallinna Tehnikaülikoolis.

Karl Ernst von Baer

Eesti on olnud läbi aegade paljurahvuseline maa. Kõik siinmail elanud rahvused on ühel või teisel moel osalenud Eesti kultuuri arengus, nende seas ka Läänemere idakaldal enam kui 700 aastat elanud baltisakslased. Neist kuulsaim on kahtlemata mitmekülgne loodusteadlane Karl Ernst von Baer (1792–1876). Et jäädvustada õpetlase mälestust ja uurida tema teaduslikku pärandit, rajas Eesti NSV teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituut 1976. aastal Baeri viimases elukohas bioloogia ajaloo sektori, mis 1979. aastal nimetati ümber evolutsiooniprobleemide sektoriks. Aastail 1992–2010 oli Baer Eesti Vabariigi kahekroonisel rahatähel. Seda ei ole võimalik alahinnata. Ühelt poolt on see tunnustus õpetlasele, teiselt poolt aga austusavaldus mitte-eestikeelsele kultuurile, mis on mõjutanud eesti kultuuri.

28. veebruaril 1792. aastal Piibe mõisas Järvamaal Eestimaa kubermangus alanud pikk ja edukas teadlastee viis Baeri juba noore mehena võõrsile, kus ta töötas suurema osa oma elust. Pärast Tartu ülikooli meditsiiniteaduskonna lõpetamist 1814. aastal täiendas Baer end Viinis, Würzburgis ja Berliinis ning töötas alates 1817. aastast Königsbergi ülikoolis. Äärmiselt mitmekülgsete huvidega teadlane ei leidnud seal kohe õiget rakendust, tegutsedes Königsbergis teaduse korraldajana mitmel teadusalal korraga, nagu zooloogia, botaanika, võrdlev anatoomia, füüsiline antropoloogia ja polaaralade geograafia. Alles 1825. aastas hakkas Baer peaasjalikult imetaja loote arengut uurima ning 1827. aastal avastas ta imetaja munaraku ja pani aluse nüüdisaegsele embrüoloogiale. Siiski ei saatnud Baeri hilisemaid samalaadseid uurimusi enam kiire edu ning mitmete asjaolude tõttu kolis Baer 1834. aasta lõpul lõplikult Peterburi. Seal ootas teda töö Peterburi teaduste akadeemias zooloogina, hiljem füsioloogina.

Baeri Peterburi-eluperiood (1834–67) oli mitmetahuline, hõlmates nii teaduslikku kui ka teadusorganisatoorset tegevust. Peterburis zooloogina töötanud Baeri kireks muutus Venemaa füüsiline geograafia, eriti polaaralad ning Siber. Baer korraldas mitu ekspeditsiooni, käis ise mitmel teaduslikul retkel, oli Vene geograafiaseltsi asutamise mõtte algataja, igikeltsateaduse rajaja, jõgede kallaste asümmeetria seaduspärasuse avastaja. Peale selle rajas Baer Venemaal füüsilise antropoloogia ja etnograafia ning tegutses teaduspoliitika ja raamatukogunduse alal.

Baeri Peterburi-eluperioodil tihenesid oluliselt tema sidemed kodumaaga (ta suvitas korrapäraselt oma kodumõisas Piibel) ja eriti Tartu ülikooli teadlastega. Kuigi Baer ei tulnud Tartusse tööle osales ta Eestimaa loodusteaduslikus uurimises. Nii käis Baer aastail 1838–1842 korduvalt Põhja-Eesti rannikul, et teha seal kindlaks jääaja jälgi. Aastail 1851–1852 uuris Baer esimese teadlasena maailmas süstemaatiliselt Peipsi järve ja Läänemere idakalda kalanduse jätkusuutlikkust ja tegi ettepaneku seda seadusega lahendada. Tema eestvõttel võeti Venemaal 1859. aastal vastu esimene looduskaitsemäärus, mis käsitles kalapüügi reegleid Peipsi järvel. Kaudselt osales Baer ka Tartu looduseuurijate seltsi (asutatud 1853) kaudu Eestimaa loodusteaduslikus uurimises. Harvad ei olnud Baeri kontaktid ka eesti haritlastega, näiteks Eesti eepose kirjapanija Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga.

1867. aastal kolis Baer Tartusse. Toona oma kõrgaega juba minetava ülikooli maine teaduskeskusena võitis sellest. Kohalik teaduselu elavnes, sest Baer jätkas Tartus teaduslike õhtute korraldamise traditsiooni, nagu varem Peterburis. Nendel kahe nädala tagant toimunud kolmapäevastel koosviibimistel novembrist märtsini tehti palju ettekandeid. Kõige olulisem teemadering oli toona aktuaalne Darwini teooria ning loodusteaduste ja religiooni suhe ning loodusteaduste mõju inimühiskonnas valitsevatele seadustele. Baer suri 28. novembril 1876. aastal, ta on maetud Tartus Vana-Jaani kalmistule. Baerist jäi maha üle 400 teadustöö ning ulatuslik kirjalik pärand, mis võimaldab õpetlase mõju 19. sajandi teadusmaailmale põhjalikult uurida.

Tartus elas Baer 1866. aastal valminud elumajas, kus ta üüris esimest korrust. Nendes ruumides avati 29. septembril 1976. aastal püsiekspositsioon Baeri elu ja tegevuse kohta. Tänagi on 2005. aastal uuendatud näitusel võimalik tutvuda “Põhjamaa Humboldti” teadusloominguga, tema hiiglasliku töölauaga, näidetega taime- ja linnukogust ning imetleda kujur August Weizenbergi raiutud büsti Baerist Tartu looduseuurijate seltsile, mille president Baer oli aastail 1869–1876.

Baeri elu kronoloogia

1792 — sündis 28./29. veebruaril Eestimaa kubermangus Piibe mõisas

1807–1810 — õppis Tallinna toomkoolis

1810–1814 — õppis Tartu ülikoolis arstiteadust

1814–1817 — täiendas end Viini, Würzburgi ja Berliini ülikoolis

1817–1819 — Königsbergi ülikooli prosektor zooloogia alal

1819–1822 — sealsamas erakorraline zooloogiaprofessor

1822–1834 — sealsamas korraline zooloogia ja võrdleva anatoomia professor 

1827 — ilmus uurimus imetaja munaraku avastamisest De ovi mammalium et hominis genesi

1828 — ilmus loomade embrüonaalset arengut käsitlev klassikaline uurimus Über Entwickelungsgeschichte der Thiere (1 kd.).

1830 — Baeri ‘Intermezzo’ Peterburi teaduste akadeemias esimese akadeemikuna zooloogia alal 

1830–1834 — teine tööperiood Königsbergi ülikoolis

1834 — Baer valitakse omal soovil teist korda Peterburi teaduste akadeemia liikmeks zooloogia alal. Töö teise akadeemikuna

1835–1862 — töö Peterburi teaduste akadeemia raamatukogu väliskirjanduse osakonna juhatajana

1837 — ekspeditsioon Novaja Zemljale ja Vene Lapimaale

1840 — ekspeditsioon Valgele merele ja Vene ning Norra Lapimaale

1841–1852 — töö Peterburi sõjameditsiinikirurgia akadeemia korralise professorina võrdleva anatoomia ja füsioloogia alal

1842–1843 — kirjutas teedrajava uurimuse Siberi igikeltsast Materialien zur Kenntniss des unvergänglichen Boden-Eises in Sibirien

1845 — algatas Vene geograafiaseltsi rajamise ja asutas selle koos baltisaksa maadeuurijate Friedrich Benjamin Lütke ja Ferdinand von Wrangelliga

1845–1848 — töö Vene geograafiaseltsi etnograafiaosakonna juhatajana; algatas Vene impeeriumi väikerahvaste uurimise

1851–1852 — viis ekspeditsiooni Peipsi järve ja Läänemere kalanduse olukorra uurimiseks ja meetmete väljatöötamine kalavarude jätkusuutlikkuse tagamiseks

1853–1857 — neli kalandusekspeditsiooni Volga ja Kaspia mere kalanduse uurimiseks

1856 — avastas jõgede kallaste asümmeetria seaduspärasuse

1860 — Vene entomoloogiaseltsi viitsepresident

1861 — Saksa antropoloogide konverentsi eesistuja Göttingenis

1862 — kalandusekspeditsioon Aasovi merele

1862 — emeriteerumine Peterburi teaduste akadeemiast, jäi samas akadeemias hääleõiguslikuks auliikmeks 

1862 — aitas Vene rahvaharidusministeeriumis välja töötada uut Vene ülikoolide seadust

1867 — kolis alaliselt Tartusse

1869–1876 —  Tartu loodusuurijate seltsi president

1876 — 28. novembril sureb Baer Tartus, maetakse suurte austusavaldustega Raadi kalmistule